Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 20:1-16
Paulus matkab Kreekasse1Kui nüüd lärm oli vaibunud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, ja neid julgustades jättis nad jumalaga ning asus teele Makedooniasse.
2Ta käis läbi sealsed maakohad ja rääkis kogudustele palju julgustussõnu. Siis ta tuli Kreekamaale
3ja veetis seal kolm kuud. Kuna juudid alustasid ta vastu salasepitsust, sellal kui tema valmistus minema meritsi Süüriasse, siis ta võttis nõuks tagasi pöörduda Makedoonia kaudu.
4Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg, tessalooniklased Aristarhos ja Sekundus, derbelane Gaius ning Timoteos ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.
5Nemad läksid ette ja ootasid meid Troases.
6Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade päevi Filippist ära ja jõudsime viiendal päeval nende juurde Troasesse, kus me viibisime seitse päeva.
7Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni.
8Ülemises toas, kuhu me olime kogunenud, põles hulk lampe.
9Aga üks noormees, Eutühhos nimi, istus aknalaual, ja kui Paulus pikalt arutles, jäi ta raskelt magama. Magades kukkus ta kolmandalt korruselt alla ning tõsteti üles surnuna.
10Aga Paulus läks alla ja heitis ennast tema peale, haaras ta ümbert kinni ja ütles: „Ärge käratsege, tal on ju hing sees!”
11Siis ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning kõneles kaua, kuni koiduni. Siis asus Paulus teele,
12aga poiss viidi ära elusana ja oldi suuresti lohutatud.
Teekond Mileetosesse13Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus me pidime Pauluse pardale võtma, sest nõnda oli ta käskinud, kuna ta ise tahtis sinna tulla jalgsi.
14Kui ta nüüd meiega Assoses kokku sai, võtsime ta pardale ja tulime Mitüleenesse.
15Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime Kiose saarega kohakuti, teisel päeval aga sõitsime Samose saareni ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse.
16Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et tal ei tuleks Aasias aega raisata; ta ju kiirustas, et võimaluse korral nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.
Olen jäänud magama jumalateenistuste ajal ja kindlasti on ka minu teenistustel magama jäädud, aga ma pole kunagi kuulutanud öö otsa ja ma ei tea ka kedagi, kes oleks minu jutluse ajal surma saanud. Pauluse jutlus Troases polnud tavaline jumalateenistus. Võime kahelda tema lähenemises: oli see tõesti parim viis? Kuid kindlasti tunneme puudust kuulajate entusiasmist. Troase inimeste äsja leitud usk otse pulbitses neis, kui nad innukana soovisid üha rohkem teada sellest, mida tähendas Issanda järgimine. Terve öö üleval olla oli seda väärt, isegi kui järgmisel päeval ootas ees raske töö. Võibolla on meilgi vaja hüljata oma väsinud hoiakud ja saada taas osa sellisest näljast.
Paulus on innukas, et selgitada põhjalikult igasuguseid valeõpetusi, mida uued usklikud võivad kogeda. Oma hüvastijätureisidel Makedoonias, Kreekas, Mysias ja kaugemal julgustab ta neid ja toidab nende usku. Kristuse jüngrite kasvatamine on energiat ja aega nõudev tegevus. See on see, milleks me oleme kutsutud (Mt 28:19) ja see peaks olema meie elu keskpunkt. See võib häirida meie rutiini, hõlmata varahommikuid ja hilisõhtuid, selle keskmes peaks olema ustav ja järjekindel õpetuse jagamine, ametlik ja mitteametlik.
Inimesi õpetades näitab Paulus oma eeskujuna Jeesust. Nagu Jeesus, väärtustab ka tema meeskonnatööd ja kinnitab oma õpetust tegudega. Eutühhose surm muutub võimaluseks näidata ülestõusnud Kristuse väge. Pauluse missioon pole ainult inimeste päid teadmisi täis toppida. See on jätkuks kõigele, mida Jeesus "hakkas tegema ning õpetama“ (Ap 1:1). Näeme viiteid Jeesusele selles imes (Lk 8:50–55), samuti viiteid Eelija tööle (1Kn 17:17–24). Mida peaksime tegema, et ka meie elus paistaks ülestõusnud Kristuse sõnade ja tegude tegelikkus?
Selle kommentaari autor: Andy Bathgate