Eilne piiblitekst lõppes armastuse käsuga (Gl 5:13-15), aga armastusest on palju lihtsam rääkida kui seda tegudes väljendada. 

Kuidas olla armastav, kui enda sisemisest headusest ja soovist jääb puudu? Mõned galaatlased oleks vast öelnud: “Just sellepärast vajame käsuseadust. Käsk näitab meile kuidas peame käituma. Käsk õpetab, mida teha.” 

Paulus aga räägib teisest allikast - Jumala Pühast Vaimust. Galaatlased olid kogenud Püha Vaimu oma usutee alguses (Gl 3:2-5). Nüüd tahab Paulus, et nad õpiksid ammutama Püha Vaimu jõust ja juhtimisest märguandeid argikäitumiseks. 

Tänases tekstis kasutatud erinevad väljendid : elada Vaimus, käia Vaimus osutavad kõik samale reaalsusele: ükski usklik ei suuda elada kristlikku elu omaenese jõust, vaid vajab Püha Vaimu abi ning juhtimist. Kuigi Kristus vabastas uskujad patu mõju alt, mõjutab vana loomus oma patuste ihadega inimest tugevalt ning sellele on võimalik vastu panna üksnes Püha Vaimu juhtimist järgides. Paulus on veendunud, et vastupidiselt käsuseadusele, suudab üksnes Püha Vaim inimest kõige paremini varustada vajaliku väe ja headusega õigeteks valikuteks.

Milline suhe peaks siis kristlasel  Püha Vaimuga olema? 

Ta peaks olema Vaimu poolt juhitud (s 18). 

Ta peaks toitma ja tugevdama endas seda, millele Püha Vaim osutab (s 17). 

Ta peaks lubama viljadel esile tulla (s 22). 

Ta peaks Püha Vaimuga sammu pidama (s 25). 

Kristliku elu sisu on teekond ja viljakandmine:  Püha Vaimu tee ning Vaimu viljades kasvamise valimine.

Väljend “lihalik (patune) loomus” esineb neis salmides korduvalt  (s 16,17,19, 24). Kreekakeelne sõna “liha” kohta viitab inimloomuse haprusele, kui see jääb vaid enese inimelike varude juurde. Mitte kõik meie patud ei ole ihulikud. “Lihaliku loomuse teod” (s 19), on samavõrra defektse tahte, piiratud mõtteviisi, kõikuvate tunnete, kui ka isekusest täidetud ihude vili.

Püha Vaim saab aga muuta kõik need alad!  Sest Püha Vaim on vägi mis tuleb väljapoolt inimest ning mis on välja läkitatud Jeesuse nimes, et Ta täidaks endaga kogu inimese olemuse tugevalt ja kindlalt ning tooks esile rikkaliku ning tundliku vilja, mis kosutab kaasinimest ja toob au Issandale (s 22-23). 

Siis ei ole “liha” ei ole enam inimese valikute määratleja; tema ajastu on lõppenud (s 24), vaid uskliku elutempot ja rütmi juhib Püha Vaim (s 25).