Paulus on käsuseaduse järgimise jätkuva ohu suhtes sedavõrd tundlik, et peab vajalikuks veelkord rünnata taolise mõtteviisi levitajaid. Ta väidab et taolised inimesed teevad seda kõike vaid sellepärast. et Kristuse sõnumit moonutades vältida juutide juhtidelt tulevat tagakiusu. 

See on üsna hämmastav väide aga järele mõeldes näeme selle paikapidavust. Jeesuse rist oli tõesti esimese sajandi maailmale skandaalne. See oli neile rumaluse ning nõrkuse tipp. Ja kuna juudid olid korduvalt rõõmutsenud just oma Jumala väelisuse ning vägeva ilmumise üle Väljarändamises, siis tundus rist (abituse ja näilises nõtruse sümbolina) neile täielikult häbistav, isegi rüvetav.  Kreeklastele aga, kes nautisid keerulist ning teatraalset, oli rist täielik rämedus ja labasus. Sest rist paljastas kaks suurimat inimlikku ebajumalakummardamise objekti: inimese uhkuse ja soovi ise valitseda, ning põrmustas igasuguse pretensiooni inimese eneseparendamisele. 

Ja siit leiamegi ühenduse. Käsukuulekusele ning risti vältimisele põhinev käitumine lähtub samast allikast: ma ise teen end korda, ma saan ise hakkama. Ettekujutus et inimene võib asjad korda ajada ilma Jumalata on meile äärmiselt omane ning sellekohaseid näited on Iisraeli ajaloos rohkelt. Inimese rikutus, millele käsuseadus osutas – oli õige, kuid üksnes elu Pühas Vaimus saab täita kõik käsuseaduse nõudmised. Käsuseaduse keskmesse asetamine võrdub samaga kui lammas hakkaks karjatara karjaseks pidama.  Karjatara ei too elu ning lambad vajavad elava vee allikatele jõudmiseks Karjast. 

Kristuse tuleku, surma ja ülestõusmise ning Püha Vaimu tulemisega, muutus aga inimese olukord täielikult. Käsukuulekus ning ise sooritamine olid jäävalt kadunud. Ainus mis nüüd loeb on Jeesuse lunastuse läbi sündinud ning Püha Vaimu väes ja kuulekuses kasvav uus loodu, sest ainult selles leiab inimene rahu ning armu ning võib puhtana seisma jääda Jumala ees.