Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 5:1-11
Kristus on meid lepitanud Jumalaga1Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu
Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi,
2kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele
armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest
Jumalalt saadavale kirkusele.
3Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest,
teades, et viletsus toob kannatlikkuse,
4kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse.
5Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja
valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.
6Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus
surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid.
7Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest
mõni ehk julgeks surra.
8Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega,
et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.
9Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd,
kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks.
10Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga
tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu
läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud.
11Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie
Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd
saanud lepituse.
Paulus kirjeldab meie võõrandumist Jumalast väga karmilt: me olime Jumala ees "nõrgad... vaenlased... patused" (s 6,8,10). Ning ometi hoolis ja hoolitses Jumal meie eest juba siis.
Inimene on alati igatsenud rahu ja hingamist (puhkust), see aga on leitav üksnes õigsuses, mis tuleb läbi Issanda Jeesuse Kristuse, ainsas kehtivas õigeks-tegemises Jumala ees (Rm 4:25)( s 1). Selle õigsuse muutis Jeesus meile kättesaadavaks oma lunastava armastuse hämmastava teoga (s 11), võttes enese peale kogu süü, mis lahutas inimkonda Jumalast - Tema vere läbi oleme saanud õigeks (s 9).
Kõik, mida oli vaja rahuks Jumalaga, sai täidetud Jeesuse surmas ja ülestõusmises (2Kr 5:21), sest Kristus avas ligipääsu "armule, milles me seisame" (s 2), kohtumisele armus, kus Jumal valab ennast välja, täites meie tühjuse ja vaesuse.
Mis saab aga kõigist väljakutsetest, millega endiselt silmitsi oleme keset stressirohket maailma?Paulus vastab imelise tõega: "Kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud?” (s.10).
Kristus, kes isiklikult koges inimeseks olemise reaalsust, elab nüüd selleks, et meid alal hoida Jumala rahus (Rm 8:34). Mitte kusagil ei luba Ta meile "rahu" kui probleemivaba eksistentsi, vaid midagi võrratult enamat: Ta juhib meid armu sisse "kiidelda oma viletsusest”, ning teadmisse, et see on tee vaimuliku küpsuseni (s 3,4).
Sel viisil tähendab rahu Jumalaga (s 1) lootust ja uskumist, mis tuleb Jumala armastuse väljavalamisest meie südametesse Püha Vaimu läbi (s.5). See tervendab meie iseloomu, tuues meie rahutusse ja killustatud olemusse ühe elustava keskme, ühendava lootuse. Kristus ise, rahu Jumal on selle taevase rahu allikas (Mt 11:28-30). Tema on see, kellest saame kinni hoida ka kõige pingelisemas olukorras ja Tema ainsana, saab anda meile rahu mis on ülem kui kogu mõistmine (Fl 4:7)
Mis on siis parim, mida meid ümbritsevas rahutuse “kõrbes” teha saame? Näidata oma eluga , et Kristus, keda peeti miraažiks, on tõepoolest ainus ja elutoov allikas. Enam ei ole vaja otsida - Kristus on meie rahu.
Selle kommentaari autor: APÜ