Kas Jumala arm võiks tähendada seda, et pole vahet, kuidas me elame, sest Jumal andestab meile nagunii? Just sellist suhtumist kritiseerib Paulus tänastes salmides. Tema sõnul näitab taoline mõtteviis, et inimene on oma päästet Kristuses totaalselt vääriti mõistnud ning ka alahinnanud.

 Läbi Kristuse lunastuse ei saanud me pelgalt oma eksimusi andeks ja õigeks Jumala ees (kuigi ka see on juba kirjeldamatult suur õnnistus), vaid hetkest, kui astusime jüngriks olemise teele (sest Pauluse jaoks on meeleparandus, usk, ristimine ja Püha Vaimu vastu võtmine kõik üks ja seesama sündmus) toimus ka meie fundamentaalne ümberpaigutumine vaimses sfääris.

Enne oli meie koht Aadamas (Rm 5:12-21) kus meie patt ei olnud mitte niivõrd eraldiseisvad eksiteod, vaid orjastav vägi, mis valitses ja kontrollis (kõike) seda, mida tegime oma ihus (s 6). Selles vanas asukohas, oli patt vältimatu, kuid nüüd, kui oleme “Kristusesse ristitud” (s 3), oleme  “Temaga ühendatud/ Temasse kinnitatud” (s 5) - Tema surmas ja ülestõusmises. Ja see, mis on tõde Kristuse kohta on tõde ka meie kohta. Tema surm meie eest, oli ühtlasi meie vana loomuse surm Temas. Tema ülestõusmine oli meie uue loomuse algus, mida jagame Temaga ning mis teeb võimalikuks täiesti teistsuguse, uue elu.

Kristuse jüngriks olemine on esmalt ja kõigepealt just paiknemise küsimus. Kui esimesed inimesed tegid pattu, siis tuli Jumal aeda hüüdes inimesi: “Kus te olete?” (1Ms 3:9), sest inimesed olid end Tema eest peitnud. Kristuses olles aga me elame Jumala ligiolus! Ja kui kiusatus tuleb, siis ütleb Jumal: “Pea meeles, kus sa nüüd oled!” Kui Martin Luther koges kiusatust või vaimset vastupanu, siis ütles ta: “Ma olen ristitud! Ma ei ole enam selles vanas pimedas kohas!”.

Sa oled nüüd teises kohas, ütleb Paulus, ning seepärast arvesta nüüd kogu seda patu matemaatikat teisiti (s 11). “Arvesta” - tähendab: tee kalkulatsioon. Paulus kordab, et Kristuse surm ja ülestõusmine omavad otsustavat tähendust meie elu jaoks - ja mitte ainult õigeksmõistmiseks. Patt jääb endiselt üheks meie ees olevaks valikuks, aga selle valimine ei ole enam paratamatus või vältimatus. See ei pea enam valitsema ega saa enam nõuda meilt kuuletumist (s 12).

Kristuses olemine ei tähenda üksnes staatuse muutumist Jumala ees, vaid ka võimalust kogeda ja elada muutunud elu Temas. Jumala arm mitte ainult ei andesta, vaid see transformeerib, muudab! Meie füüsiline paiknemine koos kõige ümbritsevaga ja välispidise rõhumisega ei pruugi olla muutunud, kuid me ise ei ole enam selles paigas kus enne olime!