Kas Jeesus kunagi kahtles? Tänase kirjakoha pealiskaudsel lugemisel võime arvata, et ta seda tegi. Kuid tegelikult on suur vahe Jumalas kahtlemisel ning sellel kui „hing on ehmunud“ (s 27).

Paljud kristlased võrdlevad oma tegude või otsuste õigsust sellega, kui hästi asjad sujusid. “Kõik läks nii libedalt - see lihtsalt pidi õige olema.” Täpselt samamoodi on levinud ka hirm, et raskused viitavad kindlasti valesti tehtud otsustele. Nii võib meile julgustavalt mõjuda tänases tekstis Jeesuse väga aus kirjeldus enda tunnetest keset kriisi.

Jeesuse süda oli vägagi raske, kuid ometi ei pane see teda arvama, et Ta on kõigest valesti aru saanud (s 27). Läbi terve oma elu oli Ta teadnud, et on sündinud selleks, et surra, ometi on Ta sellega nüüd silmitsi olles ahastuses. Läbi Piibli on palve sisuks olnud Jumala ees aus olemine. Seega Jeesuse ütlus 27. salmis on tegelikult usu kinnitamine; Ta tõstatab kahtluse võimalikkuse ainult selleks et see siis kõrvaldada. Jeesus palvetab: „ minu hing on ehmunud“, „mu süda on mures“ – mida enam suudame tunnistada oma vajadust, seda ligemal oleme Jumalale.

Mõtlemine ning tunded on lahutamatult seotud. Me pole pelgalt mõtlevad, ega ole ka vaid tundvad olendid. Mõistes, et Jumal on igale meist andnud erineva isiksuse, tekib küsimus, kuidas neid kahte suurt ala oma elus tasakaalus hoida? Näeme, et Jeesus keskendus üksiti vaid sellele teerajale, mis tõi Jumalale kõige rohkem au (s 28). 

Tänase teksti põnevaks pooleks on Jeesuse sisemiste mõtete ning avalike väljaütlemiste vaheline dünaamika. Väga konkreetsete teemade käsitlemiselt oma jüngritega, läheb Ta otse üle isiklikku palvesse oma Isaga (s 27), ning sealt omakorda pöörab otse vestlusesse rahvahulgaga. Arvestades, et Jeesus kõige selle kestel ei ilmuta mingeid segaduse või vaimse stressi märke, võiksime küsida, kas samasugune peaks olema ka meie endi palveelu muster: pidev, jätkuv dialoog endi, meid ümbritsevate inimeste ning Isa vahel?

Samal hetkel kostub taevast hääl - ainult sel korral selles evangeeliumis. Isa vastab Jeesuse palvele (s 28). Enamik inimesi ei pane seda tähele, teiste jaoks on see “vaid äike”. Kolmandad arvavad, et ingel rääkis Jeesusega, kuigi kuuldav kõne oli mõeldud ümbritsevate inimeste kasuks (s 30). 

Nagu Jeesus sageli ütles, kuulevad Jumala häält vaid aktiivsed kuulajad (Mk 4:9, 23; Lk 8:8, 14:35). Pole siis ime, et ümberolijail oli sedavõrd raske mõista, mis Jeesust ees ootamas oli (s 31 -34). 

Ilmselt jäid paljudele mõistatuseks ka Jeesuse sõnad: “Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on..” (s 36). Jeesus on valgus meile nii tormide eel, tormide sees, kui ka suure segaduse ja hävituse aegadel. Neis Jeesuse sõnades on hoiatus, aga ka innustus teha selge  usuvalik juba enne kui kahtluste ajad tulevad. Jeesus ise oli täiesti keskendunud Isa tahte täitmisele - vaatamata hirmutunnetele, mis teda eeloleva surma tõttu valdasid, ei muutnud Ta oma meelt. Tema püsiühendus Isaga oli kui kaljualus, mis ei kadunud ka surma minnes. Kas meie seda suudaksime? Jeesuse sõnul suudame: “Uskuge……et te sünniksite valguse lasteks.”, ütleb Ta.

Jeesuse surm tegi meilegi võimalikuks püsiühenduse Isaga, me kõik võime sündida ja jääda valguse lasteks, kes ei kõigu ka suurimas tormis.