Heebrea vanades käsikirjades on psalmid 42 ja 43 esitatud ühe psalmina. Vaadeldes neid psalme eraldi või koos tõdeme, et psalmist oli kindlasti usklik ja tundis Jumalat. Ta vaatab tagasi minevikku, mil rõõm ja kiituslaul olid tema kaaslasteks. Ta nimetab Jumalat oma  tugevaks kaitseks, oma ülimaks rõõmuks, oma Jumalaks ja päästjaks.

On imeline, et inimtunnete kogu skaala on Piiblis esindatud, avatud ja kõnetatud, mitte ainult selle positiivne pool. Pole vahet, kas kogeme meeleheidet, rõhumist, läbikukkumist vms - Jumal annab meile teada, et me pole ainukesed ega esimesed, kes nii tunnevad, Ta ei süüdista meid selliste tunnete pärast (mida inimesed mõnikord võivad teha). Pigem kingib Ta meile sõnad ja palved oma südame väljavalamiseks Tema ees. 

Sageli avaneb sellises väljavalamises meile uus teadmine. Teadmine, et Jumal ei ole tegelikult maha jätnud, ega ära unustanud -  vaatamata sellele, mida hetkel kogetakse. 

Psalmi loomise ajal oli Jumala ligiolu ja abi muutunud laulja jaoks mälestuseks, see ei olnud enam käesoleva hetke reaalsus. Laulja ei avalda põhjust miks ta kogeb, et on maha jäetud. Ta mainib halastamatut rahvast, ülekohut, mis talle sündinud on (s 1). Aga oma ahastuse väljavalamises, hakkab ta nägema ka uut võimalust.

Seal pisarate, valu ja leinamise sees kogeb ta endas kõrvuti abitusega tulist igatsust tunda ja kogeda taas Jumala ligitulemist ja abi. See igatsus, aga ka mälestus ja teadmine Jumalast, kes enne on tulnud ja saab jälle ligi tulla - paneb laulja oma pilku üles, Jumala poole tõstma ning kinni hoidma Jumala ustavusest, mida ta enne on kogenud. 

Ta  oskab nüüd paluda konkreetsemalt: Jumala poolt tulevat jõudu ja abi (sest tema ei suuda), et Jumal ise, Tema valgus ja tõde “viiksid ta taas Jumala pühale mäele ja hoonetesse” (s 3) - Jumala ligiollu. Laulja hinge on tekkinud selgus: ta teab, mida tema ei suuda, aga ka seda mida Jumal suudab ja võib. Ja sellest haarab ta kinni.Nüüd leiab ta endas tahte Jumalat abi eest tänada - kuigi see abi pole veel temani jõudnud, on ta usus sellest juba kinni haaranud! Ja oma mässavale, ahastavale ja rahutule hingele suudab ta nüüd öelda: vaiki, ja oota Jumalat!

Mille pärast mässab täna sinu hing? Või on Jumala heldus ja abi täitnud su südame kiitusega? Mis see ka poleks, võta aega valada oma südame palve lõpuni Jumala ette - kuni su hing on jäänud rahule. Siis oota Tema vastust. Seejärel aga palveta nende eest, keda tead täna ahastusega võitlemas. Palveta, et nad võiksid kogeda Jumala ligitulekut ja rahu Tema armastuse embuses.