Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 17:1-13
Jeesuse ülempreesterlik palve1Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja
ütles: „Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg
kirgastaks sind,
2nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et
ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud.
3Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist
Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.
4Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa
mulle andsid teha,
5ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle
kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!
6Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled
andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle
ning nad on pidanud sinu sõna.
7Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on
sinu juurest,
8sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud
neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen
pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud.
9Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid
nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad.
10Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina
olen kirgastatud nendes.
11Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina
tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid
mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!
12Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes,
mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud
neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide.
13Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas,
et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.
Jeesuse kõige pikem, meieni jõudnud palve on palvetatud tema elu tipphetkel, vahetult enne tema reetmist ning arreteerimist, ning seepärast kannavad ka selle palve sõnad sügavat tähendust.
Jeesuse palve täidab terve peatüki ja selle võib jagada kolmeks: palve enda pärast (s 1-5), palve jüngrite pärast (s 6-19) ning palve tuleviku koguduse pärast (s 20-26). Palves sisalduvaid mõtteid oleme kohanud juba Johannese evangeeliumi eelnevais peatükkides, siin kirjeldatakse aga eriliselt Isa ja Poja vahelise ühenduse sügavust ja lähedust. Jeesuse palve avab meie ees uue kõrgema dimensiooni, andes tervele Jeesuse “elule siin maa peal” mõõtmatult suurema, taevase eesmärgi ja perspektiivi.
Olles teadlik oma peatsest ristilöömisest, ei palveta Jeesus mitte iseenese tunnustamise pärast, vaid sellepärast, et Tema Isa võimsus ja suurus võiksid ilmsiks saada (s 1). Jeesus tahab, et inimesed võiksid ära tunda Isa, sellena kes Ta tõeliselt on (s 3).
Salmist 3 loeme, et igavene elu on “tunda” nii Isa kui ka Jeesust - see tähendab aina sügavamat suhet nende mõlemaga, aga ka tasu, mis on kaugelt suurem kui oskaksime ette kujutada. Eriti mõistame seda siis, kui hakkame avastama Jumala armu ja heldust, kuidas need voolavad ja kannavad meie suhet Jeesuse ja Jumalaga.
Tegusõna “andma” kordub 17. korral selles peatükis (ning 76 korda Johannese evangeeliumis). Nii Isa kui Poeg on väga helded Andjad. Isa on andnud kõik Poja kätte. Sellest näeme, et nad on üks, sest nad jagavad kõike: Poeg on ja teeb kõike seda mida Isa on ja teeb (Jh 5:19–23; Jh 10:29-30; Jh 13:3; Jh 17:10). Nende omavahelise suhte lähedus on võti arusaamiseks. See on ka võti meie teekonna jaoks Jumalaga, astumiseks igavesse ellu (s 3). Näha Isa, võrdub Poja nägemisega Tema õiges ning unikaalses rollis, Isa paremal käel. Nii on Jumala auhiilgus (kirkus) ka Poja, ehk “ Isast Ainusündinu kirkus” (Jh 1:14).
Jeesuse eriliselt lähedane suhe oma Isaga ilmneb Tema palvest “olla üks” oma Isaga nii, nagu nad olid seda enne (s 5). Jeesus räägib otsesõnu missiooni lõpetamisest ning kojutulekust, sest ees ootab uus, tulevikuajastu.
Läbi evangeeliumi on Jeesus kõiges täitnud Isa tahet, teinud Isa tööd ning taotlenud Isale austust (Jh 4:34;Jh 5:36; Jh 5:41; Jh 7:18; Jh 8:50). Nüüd palub Ta, et Isa austaks ka teda - mitte väljaarvutatud tasu mõttes, vaid peegeldusena suhtest, milles ta on elanud, kinnitusena Jeesuse valitud teele ning usaldusele. Üsna sageli võime näha sama mustrit ka meie jumalateenimises - see mida Jumal kõige enam hindab ning austab, on täielikult äraantud elu, mis valatakse välja armastuse ja teenimises.
Me kõik oleme loodud au tooma Jumalale. Kui meie peamine eesmärk on “austada Teda ning Temast rõõmu tunda igavesti.” (Westminster’i katekismus), siis on meil võimalus ellu viia Tema missiooni siin maailmas (s 4). Jumala kummardamine, austamine ja Temast tunnistamine kuuluvad kokku, tunnistamine üksikisikuna on tegelikult vaid üks Jumala austamise vorme, mis toob au nii Isale kui ka Pojale läbi Püha Vaimu. Tegelikult peakski meie eesmärk läbi terve elu ja igas asjas olema austada Teda veel rohkem, tuua Talle veel enam au.
Selle kommentaari autor: APÜ