Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 20:11-18
Jeesus ilmub Maarja Magdaleenale11Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda
nuttis, vaatas ta kummargil hauda
12ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli
pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis,
13ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?” Tema vastas neile:
„Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.”
14Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust
seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus.
15Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?”
Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled
ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon
ta ära.”
16Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!” Too pöördus ümber ja ütles
talle heebrea keeles: „Rabbuuni”, see tähendab „Õpetaja”.
17Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole
veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle
neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie
Jumala juurde.”
18Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud
Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.”
Maarja maailm oli kokku varisenud. Haaratud tohutust kurbusest, seisab ta haua ees.
Võibolla julgustatuna Peetrusest ning teisest jüngrist, usaldab ka tema nüüd hauakambrisse sisse vaadata ning näeb, mida teised kaks ei näinud: kahte inglit. Maarja paneb tähele nende välimust. Inglid ei olnud riietatud nagu leinajad, vaid üleni valges! Aga nende küsimus Maarjale polnud selline, mida ootaks inimene, kelle lähim sõber äsja surnud oli.
Maarja Magdaleena probleem oli liiga kitsalt fokusseeritud vaade olukorrale (nii nagu sageli on ka meiega), tema limiteeritud nägemus Jeesusest. Ta oli tulnud otsima surnukeha ja selle ootamatult kaotanud.
Siis aga järgneb üks ajaloo kõige kirkamaid hetki. Vaid üks sõna pöörab tema maailma teistpidi, muudab tema kurbuse rõõmuks. “Maarja!” - Jeesuse õrnus illustreerib Tema varasemat õpetust: “Ja ta kutsub omi lambaid nimepidi…nad järgivad teda, sest nad tunnevad tema häält.” (Joh 10:3, 4).
On tähelepanuväärne, et kui Jeesus peale oma ülestõusmist inimestele ilmus, siis ei tundnud Ta sõbrad Teda ära. Igal korral muudab Ta end äratuntavaks mingi sümboolse ja tähendusrikka tegevuse kaudu (Jh 21:6-7; Lk 24:30-31). Siin kutsub Ta Maarjat nimepidi- aga sealsamas keelab end puutumast. Jeesus tuleb meie igaühe juurde individuaalselt ning isiklikult. Ja kuulutab meile täiesti uuest suhtest Temaga.
Maarja ja Jeesuse dialoogis on kaks tähelepanuväärset seika. Esiteks, Jeesus ütleb meile, et Tema ülestõusmise tõttu on ka meil osadus Isaga. “Minu Isa…teie Isa…minu Jumal…teie Jumal” (s 17). Ilmselgelt on Jeesusel unikaalne suhe Isaga, kuid nüüd on ka Tema järgijatel võimalik nautida poja priviligeeritud seisust, mida ei iseloomusta formaalne, pealiskaudne religioon, vaid lähedane osadus. Osadus, mis algab isiklikust kohtumisest Jeesusega.
Teiseks, õhutab Jeesus Maarjat mitte Temast kinni hoidma. Seda fraasi võib mitut moodi tõlgendada, kuid ehk on ülejäänud salm meile võtmeks: “Ära puuduta mind…mine mu vendade juurde…”` Kuidas saabki Maarja jääda sinna aeda, kui lähedal on masenduses inimesed, kes samuti peavad kuulma uudist Tema ülestõusmisest? “Ära hoia mind enesele. Mine ja räägi.” Ära hoia kinni vaid enda turvalisest suhtest - mine ja kuuluta kõigile, kes seda vajavad!
Kristlastena ei usu me ülestõusmisesse kui pelgalt mingisse teoloogilisse kontseptsiooni, vaid usume, sest meil on olnud kohtumine ülestõusnud Issandaga, kes on meid nimepidi kutsunud. Ta on võtnud ära meie pisarad ja hirmu. Ta on täitnud ja täidab igal päeval meid rõõmu ja energiaga - selleks, et kuulutaksime ülestõusmise rõõmusõnumit kõikidele, kes sellest veel ei tea.
Selle kommentaari autor: APÜ