Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 20:24-31
Jeesus ilmub Toomale24Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest,
ei olnud nendega, kui Jeesus tuli.
25Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud
Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte
sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt
tema külje sisse, ei usu ma mitte!”
26Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas
nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende
keskele ja ütles: „Rahu teile!”
27Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu
käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu,
vaid usklik!”
28Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”
29Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled
mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.”
Evangeeliumi kirjutamise eesmärgist30Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid
tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud,
31aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus,
Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.
Tänane lugu ülestõusnud Jeesuse ning Toomase kohtumisest on andnud kristlastele lootust läbi sajandite. Toomas oli ilmselt loomu poolest sekptik ning tundus, et enne kui ta end millelegi isiklikult pühendas, vajas ta veenmist. Varasemad viited talle näitavad, et ta oli otsustavalt Jeesusele pühendunud, samas aga ka aus oma kahtlustes (Jh 11:16; Jh 14:5).
Nüüd ilmub Jeesus lukustatud uste taga olevate jüngrite keskele ning läheb otsejoones Toomase juurde. Ta ei heida kõrvale ega põlasta Toomase kahtlusi, vaid adresseerib neid otse, pakkudes Toomasele isiklikku kogemust läbi puudutamise ning nägemismeele. Seejärel aga õhutab Ta Toomast mitte enam kahtlema.
Ning Toomase kogu südamest tulev vastus: Minu Issand ja minu Jumal! (s 28), on kõige viimane ülestähendatud tunnistuste reas, mida Jeesuse kohta antakse Johannese evangeeliumis. Lisaks sellele on seal Ristija Johannese tunnistus (1:34), Naatanaeli oma (Jh 1:49), samaaralste tunnistus (Jh 4:42), pimedana sündinud mehe tunnistus (9:33-38), Marta tunnistus (Jh 11:27) ning jüngrite tunnistused (Jh 16:30).
Krampides vaevleva poisi isa appihüüd: “Ma usun, aita mu uskmatust! “ sarnaneb paljude kristlaste isikliku kogemusega (Mk 9:24). Mõnes koguduses nähakse oma kahtluste avalikult sõnastamises ebaküpset tagasilibisemist.
Me elame järest suurenevas postkristlikus, postmodernistlikus, post-paljude-muude-asjade ajastul, kus kõik on vaieldav ning kindlatest veendumustes on üha raskem kinni pidada. Paljude jaoks on vanad kindlad tõdemused juba lakanud olemast, ning kaasaegne kultuur soosib aina rohkem kahtlevat suhtumist kõige suhtes, mis ilmutab kaldumist absoluudi poole.
Sellises kontekstis on äärmiselt oluline anda ruumi kõigile, kes tahavad uurida enda usku ning on nõus maadlema ka raskete küsimustega. Seda ruumi tuleb neile teha ilma kohut mõistmata ka siiis kui nad kahtlevad tõdedes, mis meile on kallid. Ja tuleb uskuda, et Jeesus ise aitab neid nende kahtlustes.
Toomase lugu näitab, et Jumal on piisavalt avar ning helde, et toime tulla meie kahtlustega. Ning tunnistades oma kahtlusi, saame need tuua palves Jeesuse ette - täpselt samamoodi kui tegi otsekui selle haige poisi isa ja paluda abi. Ülestõusnud Jeesus teab, mida teha, et muuta meod võimeliseks usaldama ka seal, kus me aru ei saa.
Selle kommentaari autor: APÜ