Tänane tekst räägib meile jüngrist, kes peab olema keskendunud. Peetrus, kellele Jeesus veelkordse misjonikäsu esitas, on aga jälle hajevil.

Just siis kui tundub, et kõik on lahendatud, näitab end taas korraga see vana Peetrus. Nähes endale järgnevat Johannest, ei suuda ta jätta küsimata: “Issand aga mis temast saab?” Nagu alati on ta kavatsused head. Ta on mures nii Johannese kui ka enda tuleviku pärast. Kuid Jeesus julgustab teda olema keskendunud. Ainus asi, mille pärast Peetrus peab muretsema, on Jeesuse järgimine. Ta ei ole teiste eest vastutav. Ta vastutab selle raja eest, mida tema peab käima.

Sageli võib juhtuda nii ka meiega, et me koormame end asjadega, mille pärast Jumal pole meid teinud vastutavaks. Palju olulisem on keskenduda sellele, mida Jeesus meile näitab, kuhu Tema meid juhib.

Läbi nelja viimase sündmusterohke peatüki on tunda olnud Johannese väga tähelepanelikku kohalolekut. Tema oli see jünger,  kelle eesmärk on tunnistada tõde, selle vajalikkust rõhutab ta läbi terve oma evangeeliumi. Johannes räägib asjadest, mille tunnistaja ta on ise olnud. Ta ei räägi väljamõeldistest, vaid faktidest. 

 Vaata tähelepanelikult kogu seda Johannese tunnistust. See algab evangeeliumi alguses (Jh 1:7) ja on olemas ka selle lõpus (s 24). Evangeelium, mis algas Johannes tunnistusega ja lõpeb samaga, on jõudnud ringiga tagasi.

 Johannes teab, millest ta tunnistab, ta oli kohal. Ta oli see, kes aitas Peetrusel saada ligipääsu Jeesuse kohtupidamise paiga lähedale, Johannes seisis naistega risti jalamil, ta läks jooksuga haua juurde ning hakkas uskuma, ning tema oli see, kes tundis Jeesuse ära järve kaldal. 

Meie lunastuse lugu ei ole mingi juhuslik või eraldiseisev sündmust, see on ajaloonline fakt. Johannes räägib vaid osakese suurest loost (pane tähele imelist lõpusalmi!), kuid ta räägib täielikku tõde kõigest, mida on näinud - selleks, et teised võiksid uskuda ning saada samamoodi osa sellest elust, mille Jeesus oma surma läbi kättesaadavaks tegi.

Peetrus oli tegude mees, Johannes aga see, kes nägi suurt pilti ja mõistis. Tegutsemine on väga vajalik, kuid arusaamine peab tulema enne, sest see muudab sihitu liikumise eesmärgipäraseks rännakuks.

Arusaamine, tõde, kuulutamine, usk, elu: see on võimas järgnevus.

Ja see võib saada ka meie võimsaks, elumuutvaks kogemuseks; me kõik võime järgida Johannese eeskuju ning saada  tööriistadeks Jumala käes. Evangeelium jutustab meile loo, mida edasi rääkida. Selle loo läbi võime esitada inimestele üleskutse uskuda Jeesust. See räägib meile aga, et aeg on piiratud. Kristus tuleb tagasi. Niikaua peame jutustama seda lugu ja tegema, mida Ta meil käsib teha.