Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 5:22-33
Kümme käsku korratakse22Need sõnad rääkis Issand mäe peal valju häälega tervele teie kogudusele tule, pilve ja pimeduse seest ega lisanud midagi juurde. Ja ta kirjutas need kahele kivilauale ning andis need minule.
Rahva hirm23Ja kui te kuulsite seda häält pimedusest, samal ajal kui mägi põles tules, siis te tulite minu juurde, kõik teie suguharude peamehed ja vanemad,
24ja ütlesite: „Vaata, Issand, meie Jumal, on meile näidanud oma auhiilgust ja suurust, ja me oleme kuulnud ta häält tule seest. Sel päeval me nägime, et Jumal räägib inimesega, aga too jääb elama.
25Nüüd aga, miks peame surema? Sest see suur tuli põletab meid ära. Kui me veel edasi kuuleme Issanda, oma Jumala häält, siis me sureme.
26Sest kes kõigest lihast on nagu meie kuulnud elava Jumala häält rääkivat tule seest ja on jäänud elama?
27Mine sina lähedale ja kuule kõike, mis Issand, meie Jumal, ütleb; ja sina räägi meile kõik, mis Issand, meie Jumal, sulle ütleb, siis me kuulame ja teeme nõnda!”
28Ja Issand kuulis teie valje sõnu, kui te minuga rääkisite, ja Issand ütles mulle: „Ma olen kuulnud selle rahva valje sõnu, mis nad sulle ütlesid. See kõik on hea, mis nad on rääkinud.
29Oleks neil ometi niisugune süda, et nad mind kardaksid ja peaksid alati kõiki mu käske, et nende ja nende laste käsi igavesti hästi käiks!
30Mine ütle neile: Minge tagasi oma telkide juurde!
31Aga sina jää siia minu juurde ja ma ütlen sulle kõik need käsud, määrused ja seadlused, mis sa neile pead õpetama, et nad teeksid nende järgi sellel maal, mille ma annan neile pärida.”
32Täitke siis neid hoolsasti, nagu Issand, teie Jumal, teid on käskinud, ärge pöörduge paremale ega vasakule
33kogu sellel teel, mida Issand, teie Jumal, teid on käskinud käia, et te jääksite elama, et teie käsi hästi käiks ja te pikendaksite oma päevi sellel maal, mille te pärite.
See kirjakoht asub kümne käsu andmise ja edasiste korralduste vahel (ptk 6-11) ning antud tekst on selgituseks ülejäänud osale raamatust. Aga see tähistab ka uut algust ja üleminekut rahva suhtumises.
Näeme, et rahva jaoks oli toimunu üdini raputav kogemus. Just äsja olid nad kuulnud elavat Jumalat rääkimas neile tule seest valju häälega, käskudest ja korraldustest, mida rahval tuli pidada... ja nad vabisesid üleelatud hirmust. Ometi jäid nad ellu ja see oli seletamatu ime, sest Jumala ligitulemises kogeb inimene erilise teravusega oma patusust ja kõlbmatust! Ühest küljest oli rahvale antud imeline võimalus kohata Jumalat, kes oli nad valinud endale, Egiptusest päästnud ja kes oli ju tulnud kohtama oma rahvast, ilmutama end neile. Teisalt aga näeme, et rahva süda polnud valmis oma Jumalat nii kohtama, vaid neid täitis veel suurem hirm ja aukartus sellise Jumala vastu. (s 24-27). Toimunu oli niivõrd hirmutav, et rahval puudub igasugune soov veelkord midagi sellist läbi teha. Nad ei saa lubada, et selline Jumal neile veel ligemale tuleks! Nad valisid pigem eemale tõmbuda.
Jumala kuuleb rahva sõnu ja Tal on sellest hea meel (s 28, 29), veelgi enam - Jumal väljendab oma südame igatsust, Ta tahab rahvast õnnistada. Ta määrab Moosese vahemeheks (s 30, 31) ja rõhutab veelkord sõnakuulelikkuse vajadust. Ilma sõnakuulmiseta ei saa Jumal rahvast õnnistada.
Moosese roll - olla vahemeheks rahva ja Jumala vahel, oli aga raske. Tegemist oli suhtlemisega kolme osapoole vahel, kus väga kergesti võisid tekkida konfliktid - ja nagu Iisraeli ajaloost teame, need ka tekkisid. Rahvas teadis nüüd, et on Jumala ligi, aga nad ei pidanud enam kartma, et Jumalat nähes peavad nad surema. Mooses pidi seisma nende ja Jumala vahel ning rahvas kinnitas, et on valmis teda kuulama.
Moosesel oli selles sündmuses võtmeroll - olla vahendaja Jumala ja rahva vahel. See läks talle maksma palju palveid, pisaraid ning ohvreid. Tänapäeval, meie jaoks, on vahendajaks Issand Jeesus Kristus, kes maksis veel suuremat hinda - andes oma elu. Kui järgime Teda ja Tema õpetust, ei pea me hirmu tundma isegi Jumala viha ees - sest Jeesuse ristisurma ja ülestõusmise läbi on ära kustutatud meie üleastumised ja patt. (Hb12:18–24) Jeesuse tõttu on meile antud julgus igatsusega minna Jumala trooni ette, rääkida Jumalaga ja kuulata Teda. Meie ei pea enam tundma sellist hirmu, mida tundis Moosese juhitud rahvas - sest meie patud on Jeesus lunastanud.
Jeesus ja Mooses on pühakirjas kaks suurt vahemeest. Heebrea kiri aga kinnitab, et Jeesus väärib suuremat au (Hb 8:6). Tema oli uue lepingu vahemees, kes oma surma ja ülestõusmise läbi avas Jumala rahvale tee Jumala trooni ette. Kui suure julguse, austuse, igatsuse ning ülistusega peaksime me nüüd Jumala ette minema!
Selle kommentaari autor: APÜ