Traditsiooniline küsimus: “Mis tunnistused ja määrused ja seadlused need on, mis Issand, meie Jumal, teile on andnud?” (s 20) on hea koht peatumiseks ja järelemõtlemiseks. Milline on 5Ms raamatus korratud käskude ja seaduste tähendus ning miks rõhutab Mooses korduvalt rahvale, et nad peaksid neid kõiki hoolega pidama ja järgima (s 1-3, 17, 24, 25)? Ja kas meile, Uue Testamendi kristlastele, tundub selline rõhuasetus käsuseadusele häirivana, sest meile kuulub ju armu evangeelium?

Kohane vastus eelpool esitatud küsimusele oleks järgmine: Jumal  päästis oma rahva orjusest ning viis nad Tõotatud maale, täites nii Aabrahamile antud lepingutõotuse (s 21-23). See lepingusuhe on rajatud Jumala heldele, tinigmusteta armastusele. Shema, juutide usutunnistus: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.” (s 4) tõstab esile kõige esimese ning olulisema lepingutingimuse: “Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (5Ms 5:7). Siin pole tegu mingile seadusele või koodeksile järeleandmise, vaid inimese täielikus pühendumisega. “ “Armasta Jumalat, oma Jumalat, kogu südamest; armasta Teda kõigega, mis sinus on; armasta kõigega, mis sul on!” (s 5, The Message).

Selline pühendumine on avar ja sügav. See ulatub palju kõrgemale reeglitest. Selles pole mingeid kõrvalteid. Jeesus viidates sellele, kui “suurimale käsule”, kuulutas: “ Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid”. (Mt 22:38, 40)

Üks väike poiss, kellel isa oli käskinud istuda, kuulutas: “Ma istun, aga sisemiselt seisan ma ikkagi püsti!”  Jumala ees ei ole mingit väärtust toriseval paindumisel. Meie seadusekuulekus peaks lähtuma meie armastusest Seaduse Andja vastu. Kogu südamega osutatud kuulekus, mis väljendab meie armastust  ja ka ustavust (lojaalsust), on ainus tõeline viis tunda rõõmu Jumala õnnistustest (s 2,3,18,24). Kuidas on meiega: kas lohistame jalgu järel, või tantsime rõõmus Jumala sõna muusikas?