Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 148
Kogu maailm kiitku Issandat1Halleluuja!
Kiitke Issandat taevastest,
kiitke teda ülal kõrgustes!
2Kiitke teda, kõik tema inglid!
Kiitke teda, kõik tema väehulgad!
3Kiitke teda, päike ja kuu!
Kiitke teda, kõik valguse tähed!
4Kiitke teda, taevaste taevad,
ja kõik veed taevaste peal!
5Kiitku nad Issanda nime,
sest kui tema käskis, siis nad loodi!
6Ja ta püstitas nad alatiseks ja igaveseks;
tema andis määruse, ja sellest nad ei astu üle.
7
Kiitke Issandat maa pealt,
mereloomad ja kõik mere sügavused,
8tuli ja rahe, lumi ja udu,
marutuul, kes teeb tema sõna järgi,
9mäed ja kõik kingud,
viljapuud ja kõik seedrid;
10metsloomad ja kõik koduloomad,
roomajad ja tiivulised linnud;
11ilmamaa kuningad ja kõik rahvahõimud,
vürstid ja kõik ilmamaa kohtumõistjad;
12ka noored mehed ja neitsid,
vanad koos noortega!
13Kiitku nad Issanda nime,
sest tema nimi üksi on kõrge;
tema aulisus ulatub üle maa ja taeva!
14Ja tema on tõstnud kõrgele sarve
oma rahvale, kõigile oma vagadele,
kiituslauluks Iisraeli lastele,
rahvale, kes on tema lähedal.
Halleluuja!
Igal kristlasel on päevi, kus ta tegelikult ei tunne oma südamest mingit kiitust tõusmas. Samas peame mõistma, et Jumala ülistamine on eelkõige sõnakuulmise asi ning et on väga suuri põhjuseid, miks peaksime Jumalat kiitma.
Psalm kutsub kogu Jumala loodut nii taevas ( s 1-6) kui maa peal ( s 7 – 13) üles Teda tänama ja kiitma: laulja pilk libiseb üle taeva haarates kõike nähtavat ja ka nähtamatut: päikest, kuud, tähti ning inglite vägesid nende taga; seejärel maa peal, vees ja õhus elavaid olendeid ning viimaks inimesi kõigist rassidest koos nende juhtidega. Laulja mõte liiguks otsekui 1Moosese raamatu loomisloo radadel jõudes tõdemuseni kuidas Jumal vaatas kõike seda mida oli loonud ning vaata - see oli väga hea! Ja kuigi kõik kokku võib meile tunduda lihtsalt poetiseeritud viisina kutsuda inimlapsi üles Jumalat kiitma, sest teised loodud olendid ei saa ju otseselt taolisele kutsele vastata – peitub neis ridades rohkem.
Esmalt – kõik need nimetatud olendid ja asjad – nad toovad kiitust Jumalale juba oma eksisteerimise läbi, olles just need ja sellised milliseks otstarbeks Jumal nad on loonud. Teiseks: meil inimestena lasub vastutus korraldada nii, et kõik need teised saaksid täita neile antud funktsiooni, ning et inimestel oleks vabadus tunda rõõmu Jumala loodud maailmast nagu Jumal seda ette nägi. Nii peaksid need, kes laulavad ülistuslaule hoolt kandma ka selle eest et osutuvad Jumala maailma üle headeks peremeesteks – hoolitsedes näiteks ohustatud liikide eest või tehes oma osa globaalse soojenemise tõkestamisel jne.
Õnneks aga ei ole Jumal meid üksi jätnud päästma seda planeeti. Paulus ütleb, et Jumala plaan on „Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.“ – tuua see kõik Kristuse valitsuse alla. 14. salm võib osutuda keeruliseks, aga kui mõista „sarve“ all kuningat siis meie vaates saaks see olla ainult Kristus, kelle sündimist tähistas inglite kiituslaul ja rahusoov maal. Ainult Kristus võib olla see, kelle kaudu selline lepitus võib teostuda ning „kelle südame ligi“ on inimesed kes selle eesmärgi nimel vaeva näevad.
Selle kommentaari autor: APÜ