Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 4:23-32
Koguduse palve23Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde
ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile
olid öelnud.
24Aga seda kuuldes tõstsid need ühel meelel häält Jumala
poole, öeldes: „Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja
mere ja kõik, mis on nende sees,
25kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha
Vaimu läbi öelnud:
„Miks paganad möllavad
ja rahvad taotlevad tühja?
26Ilmamaa kuningad on astunud siia
ja vürstid on kogunenud ühte paika
Issanda vastu ja tema Messia vastu.”
27[m]Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius
Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha
sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud,
28et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud
sündima.
29Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase
oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna,
30sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja
imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.”
31Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja
nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.
Ühine vara32Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei
öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil
ühine.
Jeruusalemmas valitsevat Suurkohust ei huvitanud faktid ega ratsionaalsed argumendid, vaid oma jõukuse, positsiooni ja võimu säilitamine iga hinna eest. Enamik Suurkohtu liikmeid ei olnud oma südamelt nii õiglased kui Arimaatia Joosep (Lk 23:50). Just nemad olid olnud Jeesuse arreteerimise ning ristilöömise peamised organisaatorid (Lk 22:66), kuid lisaks sellele, et nendeni jõudsid kuuldused Jeesuse ülestõusmisest, ning Jeesuse järgijate tunnistusi, olid nad nüüd silmitsi Jeesuse nimel sündinud imeteo faktiga.
Suurkohtu silmis oli Peetrusel ja Johannesel Jeesuse pitser. Kuigi neil meestel puudus nii retooriline kui teoloogiline koolitus, oli Peetruse jutlus julge ning veenev. Jalutu mehe avalik tervendamine, mille au nad omistasid täielikult Jeesusele, oli haarav selle ehtsuses. Väga raske oli nende meestega vaidluses peale jääda (vrdl nt Mt 22:15-22). Nii nagu vana aja prohvetid (nt Aamos 3:8) said ka Johannes ja Peetrus rääkida vaid seda, mida nad Issandalt kuulnud olid. See oligi nende kutsumine (Ap 1:8). Need kaks apostlit teadsid, et kõige enam peavad nad kuuletuma Jumalale, kelle Vaim andis neile väe tegutseda.
Kontrastiks sellele, polnud Suurkohta valitsejail ühtegi vastust, ja sellepärast otsustasid nad ähvardada ning hirmutada. Ei olnud ühtegi seadust, mille rikkumist nad apostlitele oleks saanud ette heita. Imet ei saanud nad salata, aga nad ei tahtnud tunnistada, et selle allikas oli Jeesus. Ning nende peamine mure oli “et nad sellest nimest ei räägiks enam ühelegi inimesele” (s 17), sest see heitis varju nende endi mugavatele ja korruptsioonist läbiimbunud eludele. Nende südamed olid läinud kõvaks. Ja nad ei tahtnud kuulata.
Läbi kogu selle protsessi, seisis enne jalutuna elanud mees apostlite kõrval. Võibolla oli ta kinni võetud ja olnud öö vangistuses koos apostlitega, kuid juba tema kohalviibimine edastas võimsa sõnumi. Jumal kutsub ka meid: mõnd selleks, et ta jätaks muretsemise ning pöörduks meeleparanduses Tema poole; teisi, et nad kaitseksid oma usku ka ähvardava opositsiooniga silmitsi olles (Lk 12:11-12); kolmandaid - et nad jutustaksid seda mida on näinud ja kuulnud; või lihtsalt seisaksid oma muudetud eluga Issandale tunnistust andes.
Selle kommentaari autor: APÜ