Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 7:54-8:3
Stefanose surmamine54Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid.
55Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel
56ja ütles: „Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.”
57Selle peale nad karjusid valju häälega ja oma kõrvu kinni hoides sööstsid nagu üks mees tema kallale
58ja kihutasid ta linnast välja ning viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma rõivad maha ühe noormehe jalgade ette, keda kutsuti Sauluseks,
59ja nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis: „Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!”
60Ja ta laskus põlvili ning hüüdis suure häälega: „Issand, ära pane seda neile patuks!” Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.
Jeruusalemma kogudust kiusatakse taga1Saulus oli samuti tema hukkamise poolt. Sel päeval tõusis suur tagakiusamine Jeruusalemma koguduse vastu ja kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad.
2Aga mõned vagad mehed matsid Stefanose maha ja tegid suure leinatalituse tema pärast.
3Ent Saulus hakkas laastama kogudust, käis mööda kodasid ning vedas kaasa mehi ja naisi ning andis need vangi.
Stefanose kõnel on kaks tähendusrikast tulemust. Kõigepealt - kuulajate reaktsioon, kes otsekui plahvatasid kohutavas raevus. Liigutavas kirjelduses annab Luukas edasi ka Stefanose visiooni Jumala aust ning Jeesusest, kes Tema paremal käel seisab (s 55,56). See rõhutab veelkord Kristust ning tema ainulaadsust Inimese Pojana (Ps 110:1; Tn 7:13; Lk 18:31-33). Samas see, et Jeesus “seisab”, võib viidata ka Jeesusele, kes parasjagu toimib Stefanose advokaadina, ning ka sellest, et Jeesus on valmis tervitama Stefanost taevases Jumala ligiolus.
Stefanose viimased sõnad on juutide jaoks liig. Nad katavad kinni oma kõrvad, kisendavad talle kättemaksu nõudes ning lohistades Stefanost läbi linna ning siis viskavad ta kividega surnuks. Oma surmas, nii nagu eluski, sarnaneb Stefanos oma Õpetajale, usaldades oma vaimu Jumala kätte ning palvetades oma hukkajate eest (Lk 23:34,46). Augustinus, kes selles sündmuses märkis ära Pauluse juuresoleku, on öelnud, et Kirik on saanud Pauluse tänu sureva Stefanose palvele.
Teise olulise tagajärje leiame Luuka sõnadest “Sel päeval tõusis suur tagakiusamine Jeruusalemma koguduse vastu ja kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad. (Ap 8:1-3). Siin tõuseb üles nende peatükkide põhiteema - sest Stefanose märtrisurm oli see, mille tõttu evangeeliumi seeme hajutati veelgi laiemale alale. See uus kasvamine saab ilmsiks nüüd ka Juudas ning Samaarias ( Ap 1:8) ning lähtub otseselt Stefanose surmast.
Kirikuajaloos on olnud mitmeid aegu, mil usklikel on tulnud otsustada kas jääda ning valmis olla kõigeks, mida nende tagakiusajad neile teevad, või põgeneda kuhugi turvalisemasse kohta, ning jätkata seal rahus jumalateenimist. Kahjuks on seesama küsimus tuhandetele üle maailma väga aktuaalne ka täna.
Jätkuvalt tühjendatakse meie silme ees kristliku koguduse sünnikohti usklikest. Ja ühelgi, kel puudub isiklik kogemus sellise väljakutsega liituvast jõuduröövivast traumast, pole õigust nimetada õigeks või valeks mistahes sellises olukorras tehtud otsust. Ainus mida teha saame ja ka tegema peaksime on palvetada kõikide märtrite eest ning toetada neid igal meile võimalikul viisil.
Vähesed meie hulgast saavad surra sellisel kombel kui Stefanos, kuid me kõik peaksime elama nagu tema elas.
Selle kommentaari autor: APÜ