Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 17:55-18:16
Taavet ja Koljat55Kui Saul nägi Taavetit vilisti vastu välja minevat, küsis ta
väepealik Abnerilt: „Kelle poeg see noor mees on, Abner?” Ja Abner
vastas: „Nii tõesti kui sa elad, kuningas, ma ei tea.”
56Siis ütles kuningas: „Sa küsi, kelle poeg see noor mees on!”
57Ja kui Taavet vilistit maha löömast tagasi tuli, siis võttis
Abner tema ja viis Sauli ette; ja vilisti pea oli tal käes.
58Ja Saul küsis temalt: „Kelle poeg sa oled, noor mees?” Ja Taavet
vastas: „Ma olen su sulase, petlemlase Iisai poeg.”
Joonatani ja Taaveti sõprus1Ja kui Taavet oli kõneluse Sauliga lõpetanud, siis oli Joonatani hing
nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma
hinge.
2Ja Saul võttis tema selsamal päeval enese juurde ega lasknud teda
minna tagasi isakodusse.
3Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge.
4Ja Joonatan võttis ära oma ülekuue, mis tal seljas oli, ja andis
Taavetile, nõndasamuti oma muud riided koos oma mõõga, ammu ja vööga.
5Ja Taavet läks välja ning oli edukas kõikjal, kuhu Saul teda
läkitas; Saul pani tema sõjameeste üle ja see meeldis kogu rahvale,
ka Sauli sulastele.
Saul hakkab Taavetit taga kiusama6Ja kui nad olid kodu poole tulemas, pärast seda kui Taavet oli
vilisti maha löönud, läksid naised kõigist Iisraeli linnadest lauldes ja
tantsides kuningas Saulile vastu, olles rõõmsad trummide ja simblitega.
7Ja tantsivad naised laulsid vastastikku ning ütlesid:
„Saul lõi maha oma tuhat,
aga Taavet oma kümme tuhat!”
8[m]Siis Sauli viha süttis väga põlema, sest seesugune kõne oli ta
meelest paha, ja ta ütles: „Taavetile annavad nad kümme tuhat, aga
minule annavad tuhat! Nüüd puudub tal veel ainult kuningriik!”
9Ja sellest päevast alates hakkas Saul Taavetile kõõrdi vaatama.
10Järgmisel päeval tuli kuri vaim Jumalalt võimsasti Sauli peale
ja ta märatses kojas: Taavet mängis siis oma käega kannelt nagu alati,
aga Saulil oli piik käes.
11Ja Saul viskas piigi ning mõtles: „Ma naelutan Taaveti seina
külge.” Aga Taavet tõmbus kaks korda tema eest kõrvale.
12Saul kartis Taavetit, sest Issand oli temaga, olles aga Saulist lahkunud.
13Siis Saul eemaldas Taaveti oma ligidusest ja pani ta
tuhandepealikuks; nõnda läks Taavet välja ja tuli tagasi rahva eesotsas.
14Taavetil oli edu kõigil oma teedel ja Issand oli temaga.
15Kui Saul nägi, et tal oli suur edu, siis ta tundis tema ees hirmu.
16Aga kogu Iisrael ja Juuda armastas Taavetit, kui ta läks välja
ja tuli tagasi nende eesotsas.
Tänases tekstis esile tulevad tunded on hõlpsalt mõistetavad - me kõik oleme neid kogenud ühes või teises olukorras. Oleme näinud võidurõõmust tantsivaid naisi, aplodeerivaid rahvahulki, aga ka inimesi, kes halastamatult meie suunas piike heidavad. Me oleme tundunud armastust, kadedust, rõõmu ja depressiooni.
18. peatüki lõpuks on Saul vallutatud soovist tappa oma rivaal. See kõik aga algas vihast ja kadedusest teise edu suhtes. Taoline eskalatsioon väikestest algustest Sauli traagilise lõpuni - oleks täiesti võinud olemata olla. Kurjus ja traagika võrsuvad väikestest seemnetest, mis saavad alguse meie kõige halvematest impulssidest sündinud tavalistest tegudest. Me ei saa siin Jumalat süüdistada - ja ei saanud süüdistada ka Saul. Me ei saa süüdistada kurja vaimu. Kurat ei sunni meid tegema selliseid asju. Meil on alati valik. Viha ja kadeduse saab lõpetada meeleparanduse ja lepitusega. Teine võimalus on valida Sauli tee kurjuses, kadeduses ja hulluses kuni enesehävituseni.
Samal kombel ei garanteeri Jumala arm meile tavaelus armastust ja edu lahus pühendumisest teha õigeid valikuid ning toimida vastutustundlikult. Taaveti käitumist iseloomustavad selles loos keskendumine täita talle antud ülesanded ja Joonatani julgus isetult armastada, vastandina Sauli poolt tulevale hirmule ja kurjusele.
Jumal toimib meie eludes, aga mitte väljapool meie argitegemisi, mida meil on võimalik teha kas julguses ja ustavuses või siis kurjuses ja hulluses. See, kas Jumal on meiega või meie vaenlane ei ole ette ära määrtud, vaid võrsub meie argipäeva tavalistest valikutest.
Selle kommentaari autor: John Harris