Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 7:18-29
Taaveti palve18Siis kuningas Taavet läks ja astus Issanda ette ning ütles:
„Issand, mu Jumal, kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa mind
senini oled saatnud?
19Aga sedagi on olnud vähe su silmis, Issand Jumal, ja seepärast
oled sa rääkinud oma sulase soole ta tulevikust, ja see on õpetus
inimesele, Issand Jumal!
20Ja mida Taavet sulle veel rohkem peaks kõnelema? Sa ju tunned
oma sulast, Issand Jumal!
21Oma sõna pärast ja oma südame järgi oled sa talitanud, kõiki
neid suuri asju oma sulasele teatavaks tehes.
22Seepärast oled sina, Issand Jumal, suur. Sest ükski pole sinu
sarnane ega ole ka muud Jumalat kui sina, kõige selle põhjal, mida me
oma kõrvaga oleme kuulnud.
23Ja kes on nagu sinu rahvas, nagu Iisrael, ainus rahvas maa
peal, keda Jumal ise on käinud enesele rahvaks lunastamas, et teha
enesele nime ja nende ees korda saata suuri ja kardetavaid tegusid?
Sina ajasid ju ära oma rahva eest, keda sa enesele Egiptusest lunastasid,
rahvad ja nende jumalad.
24Ja sa oled enesele kinnitanud oma Iisraeli rahva, rahvaks
sulle igaveseks ajaks. Ja sina, Issand, oled saanud neile Jumalaks.
25Ja nüüd, Issand Jumal, kinnita igaveseks sõna, mis sa oma
sulase ja tema soo kohta oled rääkinud! Ja tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!
26Siis saab su nimi igavesti suureks ja öeldakse: Vägede Issand
on Iisraeli Jumal! Ja sinu sulase Taaveti sugu seisab kindlalt su ees.
27Sest sina, vägede Issand, Iisraeli Jumal, oled oma sulase
kõrvale ilmutanud ja öelnud: Mina annan sulle järeltuleva soo.
Seepärast on su sulane leidnud julguse sind paluda selle palvega.
28Ja nüüd, Issand Jumal! Sina oled Jumal ja sinu sõnad on tõde ja
sa oled oma sulasele lubanud seda head;
29alusta siis nüüd ja õnnista oma sulase sugu, et see jääks igavesti
sinu ette! Sest sina, Issand Jumal, oled rääkinud ja sinu
õnnistusega õnnistatakse su sulase sugu igavesti.”
Jumal armastas maailma nii palju, et valis Iisraeli. Jumal tõotas oma rahvast õnnistada juba Aabrahami valides, enne kui rahvas ülse tekkinud oli - ning õnnistada mitte ainult Aabrahami järeltulijaid, vaid nende kaudu õnnistada ka kõiki maailma rahvaid (1Ms 12:3-3). Õnnistuse tõotust kinnitas Jumal ka Taavetile ja tema soole.
Teadmine oma õnnistatud olemisest kõikide teiste rahvaste keskel suruti Iisraeli ajaloos sageli tahaplaanile. Selle põhjuseks võis olla ellujäämisvõitlus keset paganarahvaid, nende kombeid ja sõdu nendega. Jumala plaani see ei muutnud. Jumal on seda maailma nii palju armastanud, et lisaks oma Poja andmisele, lubas Ta oma rahval ka paaduda, et ükski paganarahvaist ei peaks jääma välja Tema päästest (Rm 11:11-12).
Tänases tekstis tõuseb esile väga lähedane suhe kahe isiku vahel. Selle suhte tugevam osapool on andnud teisele hinnalise kingi. Kingituse andja on Jumal ja saaja on Taavet.
Taaveti vastusest Jumalale tulevad esile järgmised mõtted:
- ta ei ole sellist kingitust ära teeninud,
- ta on täis tänulikkust ja rõõmu,
- ta nõustub Jumala kõnega ning võtab usus vastu talle antud tõotused,
- ta palub Jumala õnnistust, et tõotused võiksid täide minna.
Pane tähele, et küsimus on alles tõotuse saamises.
Kuidas suudab Taavet reageerida tõotusele nii, nagu oleks juba midagi konkreetset kätte saanud? Taavet oli varem Jumalalt abi otsinud ning tema varasemad kogemused olid kasvatanud usaldust Jumala vastu. Nii võis ta ka nüüd olla täiesti kindel, et kui Jumal midagi lubab, siis on see tõotuse andmise hetkel sama reaalne nagu siis, kui vastus on juba konkreetselt käes.
Jumal ei ole muutunud. Ta ootab ning otsib meilt ka tänapäeval sama lähedast suhet ja sama suurt usaldust oma sõna vastu. Usk ning usaldus Jumala vastu kasvab aga siis, kui otsime Jumalat Taaveti kombel, see algab Jumala vastuste kogemisest väiksemates ja suuremates eluküsimustes.
Selle kommentaari autor: APÜ