Samaarlased pärinesid rahvaist, kes asustasid Põhja kunigriigi peale seda kui assüürlased olid Samaaria vallutanud aastal 722 eKR, mille käigus enamik põliselanikke saadeti pagendusse ning maa asustati täiesti teiste rahvastega. Need rahvad segunesid segaabielude kaudu maha jäänud juutidega (2Kn 17:23-41) aga nende jumalateenistus oli segapuder erinevate rahvaste erinevaist praktikatest. Sellepärast pole ime, et “tõelised” juudid, kes peale Paabeli vangipõlve Jeruusalemma tagasi pöördusid, põlgasid samaarlasi. Reeglina hoidusid juudid reisimast läbi samaarlaste territooriumi, Jeesusel aga taolisi eelhoiakuid polnud.

Johannese evangeeliumi 4.peatüki kangelanna ei oleks tohtinud Jeesusega üldse kokku saada vähemalt kolmel põhjusel: ta oli naine, ta oli samaarlanna ning ta oli “halb”. Ühiskonnas, kus nii abielu kui lahutus oli mehe initsitaiiv ja eesõigus, oli teda ärapõlatud viiel korral, ning viimaks oli ta leidnud koha kellegi juures, kes tarvitas teda seadusevastaselt. Taolistes olukordades nii tol ajal, kuid ka nüüd - on naine see, keda süüdistatakse. Tema toob häbi oma perekonnale, ning teda välditakse kui isikut, kes on kuri või toob halba õnne. Nii naine ise, kui ka Jeesuse jüngrid imestasid, et Jeesus üldse temaga vestlusse astus. Mitte ükski religioosse ameti kandja ei lävi temasugustega, sest nemad peavad demonstreerima ühiskondlikku hukkamõistu hälbiva käitumise suhtes.

Ükskõik, millised küsimused olid naise huulil, leiab tema igatsev süda selles kohtumises kindlalt vastuvõtmist. Jeesuse valmisolek temaga aega veeta on üks kõige eredamaid pilte Jh 3:16-21 tähenduse kohta - see töö, mida Jumal Jeesust siia maa peale tegema saatis ei olnud hukkamõistmine vaid uus elu. Ja kui naine võtab vastu valguse, mis toob esile tema tumedaimad eluseigad, avastab ta mitte ainult selle, Kes on Valgus, vaid ka tagasitee enda kogukonda. Samal kombel kui tolle teise väljatõugatud välismaalase puhul - Iismaeli ema - on just kaev see koht, kus ta kohtub Jumalaga, kes on “nähtav Jumal” (1Ms 16: 13,14).

Nagu ka Nikodeemose puhul, vastab Jeesus naise esimestele lausetele provokatiivse pakkumisega uuest elust (s 10 vrd 3:3). Ja nagu ka Nikodeemos, mõistab naine Jeesuse pakkumist alguses materiaalses vormis, küsides “Kuidas?” (s 11 vrd 3.9). Aga teisiti kui Nikodeemos, reageerib naine edasistele selgitustele, võttes Jeesuse pakkumise vastu, kuigi tõenäoliselt ei saanud ta sellest  aru. 

 Aga just sellise naisega jagab Jeesus neid sügavaid teoloogilisis tõdesid, juhtides vestluse nii kaugele, et naine mõistab, et Jeesus ongi Messias. Jeesus suhtub temasse täie tõsidusega, ning on märkimisväärne, et selles evangeeliumis ei ole need mitte religioossed juhid, vaid just toosama naine, kellele Jeesus esimesena ütleb sõnad: “Mina olen.” (s 26).