Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:28-40
Jeesus kõneleb tõelisest leivast28Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala
tegusid?”
29Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse,
kelle ta on läkitanud.”
30Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me
näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed?
31Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta
andis neile süüa leiba taevast.”
32Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei
andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist
leiba taevast.
33Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab
maailmale elu.”
34Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!”
35Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb,
see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.
36Kuid ma olen teile öelnud, et kuigi te olete mind näinud, ei usu
te ikkagi.
37Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu
juurde tuleb, seda ma ei aja välja.
38Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema
tahtmist, kes minu on saatnud.
39Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks
midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles
viimsel päeval.
40See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning
temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta
üles.”
See on esimene, seitsmest korrast Johannese evangeeliumis, kus Jeesus ütleb “Mina olen...” Aga mida tuleb mõista väljendi “eluleib” all? (s 35) Jeesuse kuulajaskond ahmis õhku juba siis kui Ta ütles, et tuleb Isa, Jumala juurest; nüüd aga lisab Jeesus veelgi vastuolulisema ning näiliselt täiesti pöörase väite.
Leib oli kõige põhilisem eluline vajadus neis ühiskondades, kus leiba küpsetati. (Teised said hakkama ka riisi või maisi või jamssi kasutades) Nii räägib Jeesus absoluutsest alusvajadusest, sellest, ilma milleta elu ei ole mõeldav. Ta ei salga, et ihu on oluline ning füüsilisel heaolul ja toimetulekul on oma kindel koht, kuid ta juhib tähelepanu sellele, et vaimne toimetulek ja heaolu on veelgi olulisemad.Paljud suhtuvad vaimsetesse asjadesse ikka veel nagu valikulisse lisasse - isegi praegu meie ajastul, mil spirituaalsuse otsingud on levinud kõikjale. Olukorrad, tragöödia või vältimatult lähenev surm võib aga panna inimese küsima: “Kas see ongi kõik?” Siiski, enamasti suhtutakse sellesse palju olulisemasse küsimusse suhtest Jumalaga kui triviaalsesse."Nii ei tohi!”, ütleb Jeesus: “ Isiklik suhe minuga on vältimatult vajalik, sest ainult mina annan igavese elu, mis kestab palju kauem kui füüsiline esksistents.”
Leib (või selle asendaja) on Jumala poolt antud vastus nälja kustutamiseks. Kord kui oma koguduses lugesime seda piibliteksti lülitasime sisse sealsamas ka leivaküpsetusmasina, mis saatis oma hõrgutavaid aroome tervesse kirikusse. Värske, küpseva leiav lõhn on väga tugeva mälestuste vallandaja. Tol päeval mõistsime palju enam Jeesuse sügavast külgetõmbejõust ning suhtest mida ta meile pakub.
Meid on loodud näljastena õigsuse järele mis juhib igavesse ellu, täpselt samamoodi - et see nälg saaks täidetud. Aga see õigsus on leitav ainult Jeesuses. Nii olulised kui imeteod ja tunnustähed ka pole, on nende osakaal väiksem kui osadus Temaga, kes ise korraldab meile pidusöömaaja, kõnnib vee peal või tervendab haigeid.Kuidas siis leiame selle vaimuliku leiva Jeesusega koos olles? “Kes iganes tuleb minu juurde..... kes iial usub minusse....” on Ta ütelnud. Issand, nüüdsest alates - anna meile seda leiba! (s 34)
Selle kommentaari autor: Steve Motyer