Mis juhtub siis, kui inimesed käituvad otsekui Jumalat ei oleks, või Teda peetakse tähtsusetuks? Tänane psalm nimetab sellist ühiskonda tervikuna “meeletuks” (s 1). “Meeletu” ei ole intellektuaalist ateist, vaid pigem inimene (vb isegi religioosne), kes igapäevaselt elab nii nagu poleks tal mingit vastutust (Ps 10:4; Ps 10:11; Jr 5:12; Sf 1:12).

Enamasti seisneb “rumalus” kõige selle aktsepteerimises, mida olemasolev kultuur inimesele tema olemise kohta sisestab - olla autonoomne, isejuhtiv, isepiisav - see kõik võib psühholoogilisest vaatepunktist isegi mõistlik tunduda, kuid alateadlikult tõlgib inimene taolised soovitused teoloogiliseks järelduseks: mul pole vaja teisi inimesi, ega Jumalat! Psalm peegeldab teatavat praktilist ateismi - suhtumist, et Jumalal pole inimeste tegudega mingit pistmist ning seetõttu võiks Ta ka olemata olla vähemalt tavaelu kontekstis. Samas on praegu ka mitmeid, kellel on mingi ähmane ettekujutus Jumalast või jumalatest, kuid see ei mõjuta kuidagi nende igapäevast elu.

Selle asemel, et Jumala poole palvetada (s 2), jõuab inimene siis kaasinimese jahtimiseni (s 4; Miika 3:1-3)! Ja tulemuseks on rõhumise erinevate vormide - füüsilise, emotsionaalse või majandusliku - esiletulek, ükskõik kas see toimub aktiivselt ja avalikult või hoolimatult ignoreerides. Inimesed on korraga silmitsi olukordadega, kus korruptsioon on endeemiline, majanduslikud ja kaubavahetuse strutktuurid soosivad jõukaid ning valitsuse peamiseks kulutusartikliks saavad kaitsekulutused sotsiaalse abi aja arenduse arvelt. Psalm kirjeldab taolise eluviisi äärmuslikku lõppu - suubumist täielikku korrumpeerumisse ning kurjusesse (s 1,3), sest enam ei ole kellegi ees vaja millegi eest vastutust kanda.

Kindlasti võiksime nimetada ka mitmeid, kes elavad eeskujulikku elu nii aususes kui moraalselt, ega mõista samuti, miks neil Jumalat peaks vaja olema.

Psalm aga tundub viitavat, et tõeline headus saab lähtuda vaid Jumalast, vastasel juhul on selles ikkagi mingi hävitust toov element sees. Aadama ja Eeva patt paradiisis oli moraalne dilemma ( nende patt oli sõnakuulmatus) ning moraalset autonoomiat  (kus nemad ise otsustavad, mis on õige ja mis vale) valides said nad tulemuseks kurjuse õitsengu maailmas. 

Samamoodi teevad inimesed läänemaailmas kaasajal mitmeid otsuseid juhindudes vaid isiklikust õnnest ja täitumisest. Aga kui minu õnn tekitab sulle valu, siis mis alusel peaksime eelistama üksnes sinu õnne? Taoline mõtteviis viib viimselt täielikku moraalsesse segadusse.

Ükskõik kas oleme unustanud Jumala rolli enda elus või hoopis kannatame kurja nendelt, kes Jumalast ei hooli - tänase psalmi väljakutse ja julgustus on selge mõlemale: Jumal näeb ja teab mis sünnib, ning Tema kaitseb omi ning karistab rõhujaid (s 5,6).