Pöördumises Smürna koguduse poole (salm 8) toob Jeesus esile, et Ta ise on vägivaldselt surmatud, ometigi Ta elab – Ta on Esimene ja Viimne.

Raskustes ja kannatustes kahtlevad paljud, kas Jumal üldse kuuleb meie palveid, kas Ta üldse näeb ja teab. Jeesus ütleb: “ Ma tean su viletsust ja vaesust - kuid sa oled rikas - ning nende teotamist, kes ütlevad end olevat juudid, kuid ei ole seda, vaid on saatana sünagoog.” (s 9). 

Meie palved ja teod ei sirutu pimeda, kurdi või hoolimatu Jumala poole, vaid sellise Jumala poole, kes teab, mis on kannatus, mida tähendab olla hüljatud, pekstud, haavatud ning täiesti vaene. Ta tunneb meid hästi, sest Ta armastab meid ning oli valmis saama meie sarnaseks ja tulema meie keskele - sellest tunnistab ka Ilmutuse raamat.  Issand teab ja näeb. Ta on ligi ning annab jõudu ja kannab meid ise läbi kannatuste.

Smürna linnas olev kogudus elas vaesuses ja pidi taluma ahistamist ühelt poolt keisrikummardamise sunni ja teisalt juutide poolt. Linn ise oli tuntud kaunite kunstide ja rikkuse poolest ja seal elas palju juute. Kummalisel kombel aga olid just kohalikud juudid need, kes Smürna kristlasi süüdistasid ebalojaalsuses Rooma võimu suhtes. Võimalik, et selle kirja ettelugemisel oli Smürna koguduses kohal ka Polykarpos – tulevane Smürna piiskop, kes hukati u 160. a. Ka tema vastu esitasid juudid süüdistuse, et ta tunnistas Issandaks Kristuse, mitte keisri, ega toonud talle viirukiohvrit. Sellised juudid olid kuradi (kr k süüdistaja, laimaja) teenistuses ja esindasid saatana (hbr k vaenlane) sünagoogi.

Kümme päeva vangis ei tähendanud sellel ajal mitte karistust, vaid kohtuotsuse ootamist. Kohtu poolt määratud karistuseks võis olla sunnitöö soolakaevanduses, asumisele saatmine või surm. Kristus aga julgustas usklikke olema ustavad surmani, sest ustavaid ootab aupärjana ees igavene elu. Isegi kui usu nimel tuleb kaotada elu, on ustav kristlane ikkagi Võitja poolel.