Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 6:1-17
Kuue pitseri avamine1Ja ma nägin, kui Tall avas esimese seitsmest pitserist ja ma kuulsin üht neljast olevusest otsekui kõuehäälega hüüdvat: „Tule!”
2Ma nägin: ennäe, valge hobune, ning selle seljas istujal oli käes amb ning talle anti pärg ja ta läks välja võitjana võitmiseks.
3Kui ta avas teise pitseri, kuulsin ma teist olevust hüüdvat: „Tule!”
4Ja tuli välja teine, tulipunane hobune, ning selle seljas istujale anti voli võtta ära rahu ilmamaa pealt, et inimesed üksteist tapaksid, ning talle anti suur mõõk.
5Kui ta avas kolmanda pitseri, kuulsin ma kolmandat olevust hüüdvat: „Tule!” Ja ma nägin, ennäe: must hobune, ja selle seljas istujal olid käes kaalud,
6ning ma kuulsin otsekui häält nelja olevuse keskelt hüüdvat: „Mõõt nisu ühe teenari eest ja kolm mõõtu otri ühe teenari eest! Ja õlile ja veinile ära tee kahju!”
7Kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olevuse häält hüüdvat: „Tule!”
8Ja ma nägin, ennäe: tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm, ja temaga tuli kaasa Surmavald ning neile anti meelevald veerandi üle ilmamaast - tappa mõõga ja nälja ja surmaga ning ilmamaa loomade läbi.
9Kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli.
10Nad hüüdsid suure häälega: „Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?”
11Neile igaühele anti valge rüü ning neile öeldi, et nad veel natuke aega puhkaksid rahus, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes veel tapetakse nõnda nagu nemadki.
12Ja ma nägin, kui ta avas kuuenda pitseri, et sündis suur maavärin ning päike läks mustaks nagu leinariie ja kuu muutus nagu vereks
13ning taevatähed kukkusid maa peale, nii nagu viigipuu, mida suur tuul raputab, viskab maha oma suvemarjad.
14Ning taevas taganes otsekui kokkukeeratav rullraamat, ja kõik mäed ja saared tõugati ära oma paigast,
15ning ilmamaa kuningad ja ülikud ja sõjapealikud ja rikkad ja võimsad ja kõik orjad ja vabad peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse.
16Ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: Langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest ning Talle viha eest!
17Sest nende suur vihapäev on tulnud, kes suudab jääda seisma?
Täna lahkume taevasest troonisaalist selleks, et veelkord sukelduda selle maailma reaalsusesse.
Ajalugu kordab ennast järjest kiirenevas tempos. Inimlikult vaadates tundub tulevik lootusetult tumedana, Jumala poolt vaadatuna aga oleme siiski kaitstud.
Juuda lõvi, Tall, avab kuus pitserit tulevikku sisaldavalt rullraamatult. Kõik sünnib täpselt Jumala poolt määratud tempos. Kellelgi pole mingit võimu ilma, et Jumal seda võimaldaks. Aga Jumal annab võimu teatud piirides, ning sellega liitub alati ka vastutus. Jumala tahe inimeste jaoks on alati olnud elu, armastus ja headus, kuid inimene on valinud mässamise ja see toob kaasa sõjad, majandusliku katastroofi, haigused ning surma.
Nagu mujalgi, kasutab Johannes ka siin piibli pildikeelt - selles peatükis Sakarja raamatust pärit (Sk 1:8-11) nelja hobuse kujundit. Sakarja raamatus tõdesid hobustel ratsutajad, et maal oli rahu; siin tähistavad nad aga globaalse häda saabumist. Johannesele antud nägemuses pole enam tegu lihtsalt võimaliku tulevikustsenaariumiga, vaid maailmaga, mis liigub ettemääratud suunas (s 2-8).
Sõjad, verevalamine, nälg ja hävitus on jumalakartmatu ja pühaduseta elatud elu tulem; on mustrid mida maailm ikka ja jälle kordab. Mitte Jumal ei võta rahu ära ega pane inimesi üksteist hävitama, vaid see on patuga kaasnev needus, mis mõjutab kõiki inimesi. Surm ja surmavald on päästetud valla, aga üksnes Jumala päästeplaani poolt määratletud piirides - ka nemad peavad viimselt alistuma Jumalale.
Esimene pitser vabastab valge hobuse ja sellel ratsutaja. See pilt võib tähendada kas evangeeliumi võidukäiku või antikristuse tõusu.
Teine pitser toob kaasa sõjad. Inimkond on sõdinud kogu aeg, kuid sõdade hävituse ulatus hakkab kasvama jõuliselt ja pidevalt.
Kolmas pitser avab ukse majanduslikule katastroofile, mis viib inimkonna näljahäda veerele.
Neljas pitser vallandab ulatuslikke ja väga nakkavaid tõbesid ning haigusi.
Need katastroofid puudutavad neljandikku maailmast, hiljem nende hävitusjõud suureneb tervele kolmandikule ning viimaks haarab kogu inimkonda.
Nii toimib Jumal: esmalt pakub ta inimesele armu ning armastust; kui see ei kõlba, laseb Ta inimesel kogeda patu tõelisi tagajärgi Kõiges selles on Jumala eesmärk siiski inimese pöördumine, et ta võiks saada osaks igavese elu ning vastu võtta Jumala armu.
Kõikide kirjeldatud sündmuste keskel kannatavad ka usklikud, osa neist märtritena. Ometi on nad kaitstud igavikus. Nende hinged puhkavad kõige pühamas paigas, Jumala ligiolus.
Kuuenda pitseri avamine kirjeldab kas kohutavat hävitust või inimkonna lõppu hetk enne Kristuse tagasitulekut. Siis lõpetatakse nii maailmas möllav vägivald, kui ka pühade tagakiusamine, sest Jumal tuleb oma kohtumõistmisega (s 12-17).
Johannes kasutab siin kujundeid Jesaja raamatust: taevas rullitakse kokku nagu raamat (Js 34:4) , aga ka prohvet Joelilt (päike pimeneb, kuu muutub vereks, Joel 2:31 vt ka Js 51:6). Sageli kirjeldatakse Vanas Testamendis nii “Issanda päeva” ning ajastu lõppu. Samasuguseid kujundeid kasutab ka Jeesus Uues Testamendis (Mt 24:29) ning Peetrus Nelipühapäeval (Ap 2:20). Jeesuse surmas ja ülestõusmises ja Püha Vaimu väljavalamises tungis sisse uus ajastu, kuigi praeguse ajastu lõplik kohtumõistmine on veel saabumata.
Ilmutusraamatu kuues peatükk visandab laiade pintslitõmmetega maailma ajaloo Piibli terminites.
Selle kommentaari autor: APÜ