Psalmide raamat algab tõdemusega, et õnnistus voolab elus(t), mis on üleni istutatud Jumala  sõnasse. Sõna “seadus” ei märgi siin juriidilist instruktsiooni, vaid on üldisem viide Jumala sõnale, mis ilmutab meile Jumala tarkust ning juhendab kuidas elada. Laulja osutab õitsengule, mis tuleneb otseselt inimese valikust, kes otsustab nõu võtta Jumala käest, mitte aga nendelt, kes Jumala kõnetusest ei hooli.

Psalm teeb terava vahe “õigete” ja “õelate” vahele, kuid “õelad” ei ole need, kellel piiblilugemises jääb vahele üks päev - laulja ei propageeri legalismi, ega mõista hukka kedagi, kes olude sunnil pole saanud olla Jumala sõna ääres.

Pigem tõstab ta esile selle kui imeline ja elutoov on viibida jätkuvalt Jumala sõnas. Puu puhkeb õitsele kui see on sihilikult istutatud veevoogude äärde - samamoodi ka meie, kui “liguneme” teadlikult Sõna sees. Siis kogeme jätukvat õnnistust kasvades tarkuses, tunnetuses ja arusaamises. Jumala sõna tähelepanuta jättes aga tunneme peatselt, et oleme vaimulikult kuivamas ning ebakindlad.

Õnnistusele mõeldes võib tekkida küsimus, kuidas on siis nende õigetega, kes on kannatuses või õelatega, kellede elu on igati õnnistatud? Sellele küsimusele vastavad järgnevad psalmid. Psalmide raamatu esimene laul kinnitab põhilise alustõe, et elades elavas ühenduses Temaga, kes on Elu, tähendab olla õnnis. Jumal valvab, juhib ja õnnistab õigete teed.