Taavet kiidab kogu südamest Jumalat, ta ei piira end isikliku vaikse ajaga, või ainult koguduse kogunemisega. Ta tahab kiita Jumalat igal ajal, täiesti avalikult rahva seas (ning “jumalate ees” s 1 - ilmselt on siin mõeldud vaimseid olendeid, nt ingleid, aga võib olla ka viide ebajumalatele) ning ta teeb seda häbenemata. Jumala mõju inimese elus on avalik ja kõikidele nähtav. 

Taaveti kiitus lähtub nii kogemusest kui teadmisest. Ta teab, et Issand on “püha" ja asub “templis” (s 2) - see rõhutab tema jaoks Jumala erakordsust, aga ka eraldatust. Taavet teab, et Jumala nimi on ülim (Js 42:8) ning, et Tema sõnal on viimne autoriteet ja loov vägi (s 2b, 4). Ta on seda kogenud isiklikus kokkupuutes Issandaga, midagi on sündinud tema elus, mis ületas Ta senise teadmise Jumalast. Ilmselt on tegu mõne palvevastusega, millele Jumal on vastanud, teda kaitsnud ja hoidnud (s 3,7).

Taaveti rõõmu põhjustab ka see, et ta näeb kuidas ühe inimese õnnistus võib levida teistele (s 4). Kui Taavet kuningana, on pöördunud Jumala poole ja kogenud Tema suurust ja õnnistust, siis miks ei peaks Jumalat uskuma ka teised kuningad? Jah, enamasti on valitsejate kodades Jumala vastu vähe huvi, kuid isiklik kohtumine Jumalaga võib isegi kuningad panna Jumala au nägema ning Talle laulma! (s 4). 

Osaliselt vaatab Taavet siin tulevikku, nähes kõigi maailma kuningate tulekut Jumala juurde. See ei ole veel sündinud, sest Kristuse võit ei ole veel lõplikult nähtav siin maailmas. Aga me teame, et tuleb ka see päev kui Kristus on kuningate Kuningas ja isandate Issand ning iga keel tunnistab seda. 

Taavet teab peast oma rahva ajalugu ja et see jutustab Jumala armastusest ning ustavusest (s 3,7). Lisaks tunnistab Taaveti isiklik kogemus selle teadmise absoluutselt tõeks (s 3). Kuigi kuningas, on temagi kogenud kitsikust ning Jumala elustavat ligitulekut rasketel aegadel. See teeb ta julgeks edasi minema, sest ta teab, et võib arvestada Jumala abiga. Jumala armastus Taaveti, kui ühe “madala”  (s 6) vastu, tekitas temas lausa hämmingut ( 2Sm 7:18-29). Taoline lapselik imetlus-hämming Jumala armastuse ning õnnistuste üle, ei tohiks inimese südames iial väheneda ega kaduda.

Taavet lõpetab psalmi olles kindel Jumala kõikumatus armastuses. Tulevikku vaadates ei toetu ta enese võimekusele, vaid teab, et Jumal on see, kes “viib tema asja lõpule”. Jumal ei jäta midagi pooleli ning inimese nõrkus ei ole Temale takistuseks.  

Sealsamas aga palub ta, et Jumal ei hülgaks oma kätetööd (s 8). Kogemused enda nõrkusest on teinud Taaveti alandlikuks, Ta teab, et kuigi ta on kuningas, ei vääri ta kõikehõlmavat Jumala soosingut. 

Tena südames on ühtlasi nii rõõmus usukindlus kui ka alandlikkus ning igatsus, ja selline süda on Jumalale meelepärane.