Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 44
Ahistatud koguduse palve1Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
2
Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud,
meie isad on meile jutustanud:
suure teo oled sa teinud nende päevil,
muistsel ajal.
3Sina ajasid paganarahvad ära oma käega,
aga nemad sa istutasid asemele;
sa purustasid rahvaste hõimud
ja kihutasid nad minema.
4Sest mitte oma mõõgaga ei omandanud nad maad
ja nende käsivars ei aidanud neid,
vaid see oli sinu parem käsi, sinu käsivars
ja sinu palge valgus,
sest sul oli neist hea meel.
5Sina, mu Jumal ja mu kuningas,
käsuta võit Jaakobile!
6Sinuga me paiskame maha oma rõhujad;
sinu nimel tallame puruks oma vastased.
7Sest ma ei looda oma ammu peale
ja mu mõõk ei too mulle võitu;
8vaid sina oled andnud meile võidu
meie rõhujate üle
ning oled saatnud häbisse
meie vihamehed.
9Kogu päeva me kiidame Jumalat
ning tahame su nime tänada igavesti. Sela.
10
Ometi sa tõukasid ära
ning häbistasid meid
ega lähe välja meie sõjaväega.
11Sa paned meid taganema vaenlase eest
ja meie vihamehed rüüstavad meid.
12Sina annad meid nende kätte söödaks
nagu lambaid
ja pillutad meid paganarahvaste sekka.
13Sa müüd oma rahva tühise hinna eest
ega ole sul kasu nende müügihinnast.
14Sina paned meid teotuseks meie naabritele,
irvitamiseks ja pilkamiseks meie ümbruskonnale.
15Sa teed meid mõistusõnaks paganate suus
ja põhjuseks vangutada pead rahvaste seas.
16Iga päev on mu teotus mu ees,
ja mu palge häbi katab mind
17teotajate ja pilkajate sõnade pärast,
vaenlaste ja kättemaksuhimuliste pärast.
18
See kõik on tulnud meie peale,
ehkki me ei ole sind unustanud
ega sinu lepingut rikkunud.
19Meie süda ei ole sinust loobunud
ega meie sammud kõrvale kaldunud sinu teerajalt,
20et sa meid nii oled maha rõhunud šaakalite asupaigas
ning oled meid katnud surmavarjuga.
21Kui me oleksime unustanud oma Jumala nime
ning laotanud oma käed võõra jumala poole,
22eks Jumal oleks märganud seda?
Sest tema tunneb ju südame saladusi.
23Ei, sinu pärast tapetakse meid kogu päev,
meid arvatakse tapalambaiks.
24
Virgu, Issand! Miks sa magad?
Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt!
25Miks sa peidad oma palge
ja unustad meie viletsuse ja meie häda?
26Meie hing on painutatud põrmu,
meie ihu on kinni maa küljes.
27Tõuse meile appi
ja lunasta meid oma helduse pärast!
On vähe neid, kes kunagi elus pole pidanud kannatama “see pole õiglane “ sündroomi all. Sellel haigusel on mitmeid vorme, kuid peaaegu alati on ühiseks jooneks see, et võrreldakse enda olukorda sellega, mida teised on saanud, kogenud või millest vabastuse saanud - ning see paneb inimese kaeblema miks talle ei laiene samad privileegid.
Siin kaebab psalmist selle üle, et kuigi Jumal on toiminud Iisraeli esiisade heaks ning tõotanud rahvale mitmeid õnnistusi ja võite, ei ole ühtki märki, et antud tõotused ka täide läheksid. Pigem on tõsi lausa vastupidine: laulu kirjutamise ajal ei näe autor enese ümber muud kui kaotusi ja häbi. Ja see pole tõesti õiglane!
Võime peaaegu kuulda psalmisti valu ning kibedat ülekohtu tunnet: “ Ära palun ütle, et see on mu enese patu pärast. Ma tõesti ei ole end rajanud omaenese tugevusele, vaid olen tõesti, tõesti usaldanud ja kummardanud ainult Sind Jumal, miks Sa siis oma osa ei täida, ega õnnista ka mind?”
Laulja on kindel, et et kannatamine ei ole inimese süü. Ta kaebab salmis 10, kuidas inimeste olukord on dramaatiliselt muutuund, hoolimata nende lojaalsusest seadusele (s 17-21). Nende kannatused, nagu Iiobi omad, need ei ole karistus patu eest.
Teiseks, psalm meenutab meile, et kannatused toob meile vaenlane (s 10,16). Ka meie kohtume vahel vaenlasega, kes püüab meid neelata. (2) Issanda järgimine tähendab sõttaminekut, mitte pidusse!
Kolmandaks kinnitab psalm meile, et tohime oma protesti väljendada ka Jumalale, kui kannatame Tema pärast (s 9-26).
Lõpuks, süütu kannatamine on privileeg, mida võib kogeda Jumala pärast (s 22). Paulus tsiteerib salmi 23, kinnitades, et mingi kannatus ei saa meid tegelikult lahutada Jumala armastusest. (3)
Psalm lõpeb palvega, samas mitte otsusega. Aga valu ei ole veel kadunud.
Mida meie saame siit õppida? Et tohime Jumalale oma tundeid väljendada? Jah - ja kuigi me seda selles psalmis ei näe, on mõnikord sellest abi, kui ütleme oma ahastuse välja kõva häälega - see aitab meil endil kuulda paremini, mida Jumal ütleb.
Kas peame siis aktsepteerima, et elu ei olegi õiglane ning me ei saa eeldada, et vaid sellepärast, et meie arvame (õigesti või ekslikult) end toimivat õigesti, võlgeb Jumal meile õnnistusi? Jah. Kas Jumal on siis alati meie ligi ning valmis meid kuulama? Jah. Et kõik läheb viimaks siiski hästi? Ei - kuigi Uus Testament kinnitab, et igavikuliselt vaadates ka see on õige.
Psalm 44 aitab mõista kannatuse teoloogiat, aga me ei tohi unustada, et seda ei kirjutatud mitte klassiruumis, vaid sulatusahjus!
Selle kommentaari autor: APÜ