Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 21:1-21
Iisaki sünd1Ja Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu ta oli lubanud. Issand toimis Saaraga, nõnda nagu ta oli öelnud:
2Saara jäi lapseootele ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud.
3Ja Aabraham pani oma pojale, kes temale sündis, kelle Saara temale ilmale tõi, Iisak nimeks.
4Ja Aabraham lõikas ümber oma poja Iisaki, kui see kaheksapäevane oli, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.
5Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis.
6Aga Saara ütles: „Jumal pani mind naerma! Igaüks, kes sellest kuuleb, naerab mind!”
7Ja ta ütles: „Kes oleks võinud Aabrahamile kuulutada, et Saara imetab veel lapsi? Ometi tõin ma temale poja ilmale ta vanas eas!”
Haagar ja Ismael saadetakse ära8Laps kasvas ja võõrutati; ja Aabraham tegi suure peo Iisaki võõrutamispäeval.
9Kui Saara nägi mängimas egiptlanna Haagari poega, kelle see Aabrahamile oli ilmale toonud,
10siis ta ütles Aabrahamile: „Kihuta minema see teenija ja tema poeg, sest selle teenija poeg ei või pärida koos minu poja Iisakiga!”
11See kõne aga oli Aabrahami silmis ta poja kohta väga paha.
12Aga Jumal ütles Aabrahamile: „Ärgu olgu see su silmis paha ei poisi ega su teenija kohta. Kõiges, mis Saara sulle ütleb, kuula ta sõna, sest Iisakist loetakse sinu sugu!
13Aga ka teenija poja teen ma rahvaks, sest ta on ju sinu järeltulija.”
14Ja Aabraham tõusis hommikul vara, võttis leiva ja veelähkri ning andis Haagarile, pannes need temale selga, samuti lapse ja saatis ta minema. Ja tema läks ning eksles Beer-Seba kõrbes.
15Kui vesi lähkrist lõppes, siis ta jättis lapse ühe põõsa alla
16ja läks ning istus temaga kohastikku, ammulaske kauguses, sest ta ütles: „Ma ei või näha lapse surma!” Nõnda ta istus temaga kohastikku, tõstis häält ja nuttis.
17Aga Jumal kuulis poisi häält ja Jumala ingel hüüdis taevast Haagarit ning ütles temale: „Mis sul viga on, Haagar? Ära karda, sest Jumal on kuulnud poisi häält seal, kus ta on.
18Tõuse, tõsta poiss üles ja võta ta käekõrvale, sest ma tahan temast teha suure rahva!”
19Ja Jumal tegi ta silmad lahti, nõnda et ta nägi ühte veekaevu; ta läks ning täitis lähkri veega ja andis poisile juua.
20Ja Jumal oli poisiga; ta kasvas ja elas kõrbes, ja temast sai ammukütt.
21Ta elas Paarani kõrbes; ja ta ema võttis temale Egiptusemaalt naise.
Saara uskmatuse naer on muutunud tõeliseks rõõmuks ning ta on sisimas valmis kuulma teiste rõõmsat naeru, kui nad ta neile oma lugu jutustab. See naer aga hääbub Iisaki võõrutuspeol, kui ta näeb Iismaeli väljas mängimas (s 9) (vb ka väikest Iisakit kiusamas? Mõlemal sõnal on heebrea keeles sama tüvi). Saaral tekib hirm, et tulevikus võib Iismael saada arvestatavaks ohuks Iisakile (ja vb ka viimase pärandusele). Naer on Iisaki, mitte Iismaeli pärusmaa - kuigi tol hetkel naeravad ja on rõõmsad kõik.
Saara on ärritunud, veel enam on vaevatud aga Aabraham, kui Saara käsib Haagri koos pojaga minema saata. Selle antipaatia ajalugu, milles muide Saaral oli olnud oma osa, ulatus juba aastate taha. Ja kuna Jumal ise oli andnud Haagarile käsu tagasi pöörduda Aabrahami kotta, siis 14 aasta vältel oli Aarbaham vaadanud Iismaelile, kui oma pojale ning pärijale (1Ms 17:18). Iisaki sünd võis Saarale tuua naeru, Haagari ellu toob see aga pisarad. Nii on selles kojas kaks kes rõõmustavad: Saara ja Aabraham ning kaks kes nutavad:Haagar ja Iismael.
Keset konfliktseid valikuid, otsustab Aabraham kuuletuda Jumala käsule. Kui seejärel on Haagar ning Iismael Beer Sheba kõrbes ilma veeta, tuleb Jumal ise neile appi. Vaatamata sellele, et Ta lasi nad ära saata, ei ole Ta neid siiski hüljanud. On huvitav, et kui Jumal Haagarit kõnetab, siis Ta ütleb, et on kuulnud poisi (Iismaeli) pisaraid (nuttu, eesti k tõlkes “häält”).
Lisaks sellele, et Jumal näitab kõrbesse aetud Haagarile kus vesi on, tõotab Ta teha Iismaelist suure rahva (nagu Ta oli enne tõotanud ka Aabrahamile). Teisisõnu: seal, kus inimene ei näe mingit võimalust isegi lootmiseks enam - seal sekkub Jumal, pöörates kogu olukorra täielikult teiseks ning tuues õnnistuse.
Me ei tea, mida elu tuua võib, võime kukkuda kõrgelt otse sügavikku nii, et ei suuda enam mingit väljapääsu näha. Ometi pole olemas sellist kuristikku, kust Jumal ei saaks meid välja tuua, sest Tema on veel sügavam, veel väelisem. 5Ms 33:27 kinnitab: “Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsivarred.” (teises tõlkes: Sinu varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab su all välja igavesed käsivarred)
Selle kommentaari autor: APÜ