Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 23:1-20
Saara surm. Aabraham ostab sugukonna haua1Ja Saara elas sada kakskümmend seitse aastat; nii palju oli Saaral eluaastaid.
2Saara suri Kirjat-Arbas, see on Hebronis, Kaananimaal; ja Aabraham tuli Saarat leinama ja taga nutma.
3Siis Aabraham tõusis üles oma surnu juurest ja rääkis hettidega, öeldes:
4„Mina olen teie juures võõras ja majaline. Andke mulle eneste juurde pärandhaud, et saaksin matta surnu oma silma eest.”
5Ja hetid vastasid Aabrahamile, öeldes temale:
6„Kuule meid, isand! Sina oled Jumala vürst meie keskel. Mata oma surnu meie kõige paremasse hauda! Ükski meist ei keela sulle oma hauda su surnu matmiseks.”
7Aga Aabraham tõusis ning kummardas maa rahva, hettide ees
8ja rääkis nendega, öeldes: „Kui see on teile meeltmööda, et ma oma surnu oma silma eest ära matan, siis kuulge mind ja mõjustage minu kasuks Efronit, Sohari poega,
9et ta mulle annaks temale kuuluva Makpela koopa, mis on ta välja servas. Ta andku see mulle täie hinna eest pärushauaks teie keskel!”
10Aga Efron istus hettide hulgas; ja hett Efron vastas Aabrahamile hettide kuuldes, kõigi juuresolekul, kes ta linna väravast läbi käisid, ja ütles:
11„Ei, mu isand! Kuule mind! Ma annan sulle välja, samuti ma annan sulle koopa, mis sellel asub; ma annan selle sulle oma rahvuskaaslaste silma all. Mata oma surnu!”
12Kuid Aabraham kummardas maa rahva ees,
13rääkis Efroniga maa rahva kuuldes ja ütles: „Kui sa ometi ise mind kuulda võtaksid! Mina maksan välja eest raha, võta see minult, et saaksin oma surnu sinna matta!”
14Siis Efron vastas Aabrahamile, öeldes temale:
15„Mu isand, kuule mind! Maa väärtus on nelisada hõbeseeklit - mis tähtsus sellel ongi minu ja sinu vahekorra juures. Mata aga oma surnu!”
16Ja Aabraham kuulas Efronit; Aabraham vaagis Efronile raha, mida see hettide kuuldes oli nimetanud, nelisada hõbeseeklit, kaubanduses käibel olevaid.
17Nõnda said Efroni väli Makpelas Mamre kohal, väli ja selles olev koobas ja kõik väljal olevad puud, mis olid ümber kogu selle maa-ala,
18Aabrahami omandiks hettide nähes, kõigi juuresolekul, kes linna väravast läbi käisid.
19Ja seejärel Aabraham mattis oma naise Saara Makpela välja koopasse Mamre kohal, see on Hebronis Kaananimaal.
20Nõnda said väli ja selles olev koobas hettidelt Aabrahamile pärushauaks.
Selles peatükis Jumalat ei mainita ja võib tunduda, nagu oleks Jumal surma ja leina aegadel kuhugi eemale läinud. Jumal aga korraldas oma tarkuses ka selle, et Saara surm ja Aabrahami leinamine on jäädvustatud Piiblis. Veelgi enam, siinkohal aeglustub kogu jutustuse tempo, tehes Saara haua juures peatuse - kuni oleme kuulnud ära kogu loo, kuidas Aabraham ostis maad Saara ja enda matmispaiga jaoks.
Olles võõramaalasest sisserännanu ning harrastades poolrändavat eluviisi, ei omanud Aabraham Kaananimaal mingisugust maad, kuigi oli Hebroni lähistele saabunud juba ligi kuus kümnendit tagasi. Samas oli tal selleks piisavalt vahendeid. Oleks ta vaid soovinud, oleks ka tema saanud valida lähima kohaliku linna, kuhu kodu rajada - nii nagu oli seda teinud tema vennapoeg Lott. Aga Aabrahami lootus oli elama asuda Jumala linna (Hb11: 9-10)
Nüüd aga nõudis olukord, et ta pidi kiirelt leidma Saarale matmispaiga. Aabraham keeldub hettide poolt tehtud heldest pakkumisest, kes nägid temas “Jumala printsi”. Pigem on ta valmis maksma 400 seeklit (tosina elujõus meesorja hinna) selleks, et saada matmispaigale jääv omandiõigus. Selline otsus annab märku ka Aabrahami usaldusest Jumala vastu. Kuigi hetid olid sel ajal “maa rahvas”, rõhutas Aabrahami Makpela maaost tema sügavat usku Jumala lunastavaisse tõotustesse. Ta uskus, et ühel päeval võtavad tema järeltulijad kogu selle maa endale, kui neile kuuluva. Aabrahami tegu kuulutas sel viisil ette sündmusi, mis toimusid tegelikult 4 sajandit hiljem (vt 1Ms 15:13-16).
Ostes, mitte laenates hauakoobast, tegi Aabraham esikteo maa hõlvamisel ning tegi seda oodates kõige ülejäänu teokssaamist, mida Jumal veel pidi tegema. Aabrahami elustiil ning teod pakuvad meile võimaluse järele mõtelda selle üle kuidas see mida usume, mõjutab meie elu. Kas elan lihtsalt praegusele hetkele või tulenevad mu teod sellest, kuidas näen oma tulevikku koos Jumalaga?
Matused on olulised. Nad annavad võimaluse ja aja nutmiseks ja leinamiseks. Võime kellegi elu üle rõõmustada, kuid kui elu on lõppenud, peame võtma aega selle kaotuse leinamiseks.
Keegi on öelnud et surm on kaasaegse läänemaailma viimane tabuteema - inimesed on valmis rääkima mistahes teemast, välja arvatud surm. Piibel ei karda teatada surmaga kaasnevast nutmisest ja leinamisest, ning ükski inimene ei peaks häbenema oma pisaraid ja kurbust.
Need kes kuuluvad Issandale teavad aga, et meil on lootus mis ületab surma.
Selle kommentaari autor: Julie Woods