Matteus paljastab siin Jeesuse sõprade erinevad reaktsioonid Tema kannatustele - hirmu mida tundsid jüngrid,  pühendumuse, mida osutasid naised, salajaste järgijate julguse. Kõige enam kirjutab ta Peetrusest. Mitte keegi algkoguduse päevil ei oleks söandanud välja mõelda midagi nii piinlikku oma juhi kohta. Kuna see on ära mainitud kõigis neljas evangeeliumis, siis kindlasti oli see Peetrus ise, kes paljastas oma läbikukkumise selleks, et julgustada neid, kes olid  tagakiusu keskel Jeesuse samamoodi salanud. 

Jeesuse julgus ja Peetruse argus on tekstis samaaegselt esiplaanil. Mõlemad elasid läbi kolm sõnalist rünnakut - Jeesus valetunnistajate, tunnistajate ja ülempreester Kaifase käest; Peetrus kahe teenijatüdruku ja ühe suvalise kõrvalseisja käest. Jeesus vastas vapralt. Peetruse salgamine kasvas, kõigepealt salgas ta, et Jeesusest midagi teab, siis vandus, et ta teda ei tunne ja lõpuks needes Jeesust, eraldas ta end Temast täiesti ("sajatades ja vandudes" s 74). 

Armastuses saadab Jeesus Peetruse minapildi karmi kooli. Sündmuste taustal on Õpetaja sõnad, kui Ta läkitas jüngreid välja kuulutama: “Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.” (Mt 10:33). Kontrastina on taustal ka Peetruse enese poolt eelmisel õhtul antud tõotused, et ta järgib Jeesust surmani - isegi siis kui teised Ta hülgavad. 

Nüüd aga on Peetrus hüljanud oma sõbra ja Õpetaja, viimase kõige rängema kriisi keskel.

Peetruse langemist kirjeldavad kõik neli evangeeliumi. On kõnekas, kui otse ja ausalt jutustab Uus Testament jüngrite hirmust ja pelgurlusest, eriti aga Peetruse omast, kes oli nende juht. Midagi täiesti käsitamatut pidi olema juhtunud, et Peetrus oli üldse võimeline tegutsema hiljem koguduse juhi ja apostlina.

Islami usu reeglite kohaselt peab prohvet olema patuta, sest on eeskuju teistele usklikele. Nad on Jumala tunnistajad ja kui nad eksivad pattu tehes, ei ole nende tunnistus enam usaldusväärne. Kui erinev sellest on aga Peetrus eeskujuna! Jeesus tahtis, et Peetrus näeks ja tunnistaks oma nõrkust, aga ka seda, mida Jeesus temalt ootas. Peetrus langes ja mõistis, et Jeesus tundis teda paremini kui ta ise.

Tänapäeval on tuhandeid, keda tagakiusu ja surma ähvardusel sunnitakse oma usku varjama või Jumalat salgama. Ja Peetrus meenutab meile neid, kes kannatustes ja katsumustes pole vastu pidanud. Mõnikord teised, kes jäid tagakiusus ja piinamistes ustavaiks, ei suuda nõdrausulistele enam reetmist andeks anda. 

Aga me ei tohiks iial hukka mõista kedagi, sest elame palju vähem vaenulikus keskkonnas ja teame, kui vähe suudame ise vastu panna survetele, mis pole pooltki nii tugevad.

 Peetruse lugu on hoiatus, aga ka julgustus ja üleskutse halastusele. Sageli peab meie endi minapilt läbima sellesama koolituse nii, et jõuame kogemuseni: jah, onn läbikukkumisi - aga on ka andestus. Jeesus oma armastuses Peetruse ja meie vastu, andis meile selleks eeskuju!