Kui lugeda ainult seda lugu, võiks arvata, et mehe halvatus oli karistus tema pattude eest. Nii arvasid ilmselt ka tolle mehe sõbrad, kes ta Jeesuse ette tõid, sest see oli ühiskonnas laialt levinud arusaamine. Võib arvata, et kõige rohkem uskus seda mees ise. Tegelikult on asi palju keerulisem. Uus Testament ütleks taolise arvamise kohta kindla “Ei!”, Vana Testament aga ei ole selles osas nii selge.

Moosese raamatutest ilmneb üsna otseselt karm tõde, et patused peavad taluma Jumala karistust, mis valatakse välja kas nende karjade, viljasaagi, perekonna või nende endi ihude peale ( (3Ms 26:15-16; 5Ms 28:58–61). Kuid Vana Testament tunnistab ka Jumala armust, kes inimesi tervendas ning lisaks hüüavad poeedid ja prohvetid Jumala poole küsides:“Miks läheb korda õelate tee? Miks kõik petised elavad rahus?” (Jr 12:1) “Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.” (Ps 73:4). Nii tunnistavad nad, et inimese vaeva taga võib olla ka kurjus.

Selles loos on aga kõige tähtsam see, mida haige mehe sõbrad uskusid -  et Jeesus saab tuua lahenduse tolle mehe näiliselt lootusetus olukorras. Ja Jeesus ei hakanud vaeva nägema mehe teoloogia korrigeerimisega, aga Ta reageeris  Tema poole sirutunud usule ning tegeles emsalt haige mehe kõige sügavama hirmuga (s 2), seejärel aga tervendas ka tema ihu(s 5,6).

Keskne tõde, mida Matteus siin rõhutada tahab on see, et Jeesusel on meelevald patte andeks anda. Jeesuse meelevalla ulatus ja vägi oli Matteuse keskne teema juba eelmistes lugudes. Lugesime, et Jeesusel oli meelevald loodusjõudude üle, kurjuse vägede ja deemonite üle ja nüüd räägib Matteus meile veel suuremast meelevallast, pattude andeksandmisest, mida omab Jumal üksi. 

Pole siis ime, et kirjatundajd ärrituvad. Samas tekib küsimus, miks nad nägid vaid seda üht sündmust, ega suutnud Pühakirja tundjatena (!) näha suuremat pilti, kus Jeesuse sõnad, messiaanlikud tunnustähed ja imeteod järjest kuulutasid, et Ta tõesti on Jumala läkitatud Messias, Jumala Poeg? Miks oli tolle mehe Jumala ees õigeks mõistmine (mida igatsesid ju ka nemad) neile Jumala pilkamine? Jeesus ju isegi ütleb neile: “Kuulge, te mõtlete oma südames valesti - te mõtlete kurjuse mõtteid!” (s 4)  Sest edaspidi süüdistavad nad Jeesust  mitte üksnes jumalapilkamises ( s 3), vaid lisaks ka ebamoraalses käitumises ( s 11) ja isegi koostöös saatanaga ( s 34).Olid nad kinni jäänud enda arusaamisesse sellest, kuidas Jumal peaks toimima, ega suutnud näha ühtegi teist võimalust? 

Kas meiegi võime kinni jääda kujutlusse, kuidas Jumal meid päästma või meie olukordi lahendama peaks - nii, et ei suuda enam näha midagi muud? Ja kas frustratsioon sellest, kui Jumal ei toimigi nii nagu oleme oodanud võib tõugata ka meid Jumalast hoopis eemale, kurjuse sisse? 

Prohvet Hesekieli kaudu hoiatas Jumal oma rahvast taolise “pimeduse” ühe põhjuse eest, mis  võib neid usuteel  tugevalt mõjutada: "Inimesepoeg, sa elad vastupanija soo hulgas, kellel on silmad nägemiseks, aga nad ei näe, kõrvad kuulmiseks, aga nad ei kuule, sest see on vastupanija sugu.” (Hs 12:2) Ja apostel Paulus selgitab seda vastupanemist sügavamalt: “Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased….” Viga on meie endi südames, ning meil tuleb selles osas valvel olla. Meil tuleb paluda koos Lauljaga: “Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!” (Ps 139:23-24). 

Tolle päeva sündmustes osalenud rahvahulk aga reageeris õigesti. Nemadki ei mõistnud Jeesuse sõnu ega tegusid lõpuni, õnneks aga ei mõjutanud neid ka kirjatundjate religioossed eelarvamused ega vaimne pimedus. Selle asemel andsid nad au Jumalale, nähes halvatu juures toimunud muudatust (s 8).