Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 1:26-2:5
Ristilöödud Kristus kui Jumala vägi ja Jumala tarkus26Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost.
27Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.
28Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on,
29et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.
30Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks,
31et läheks täide, nagu on kirjutatud: „Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!”
1Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust.
2Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.
3Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas
4ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega,
5et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes.
Mitte alati pole Pauluse ülevaadet Korintosesse saabumisest (1Kr 2:1-5) kerge aktsepteerida. Neil, kes natukenegi on tuttavad tema kirjadega, on raske kujutleda teda nõrga, hirmunu ning kõvasti värisevana. Ometi just sellisena, Paulus end korintlastele esitles (2Kr 10:10). Eelmise peatüki lõpus, ütles ta korintlastele: vaadake endid…”mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost.”
Nüüd paneb ta ennast nende kõrvale - kui nõtra ja värisevat, kaugel targutavast üleolekust.
Kuna korintlased hindasid oma juhte ilmaliku tarkuse ja retoorilise meisterlikkuse baasil, on Paulus juba öelnud, mida Jumal üldse arvab inimlikest pretensioonidest. Nüüd aga pöörab Paulus fookuse enda, kui evangeeliumi sõnumitooja poole.
Sõnumitooja olek ning viis peab olema kooskõlas sõnumi sisuga. Ja Paulus tuli just sellisel kombel. Kuigi ta on öelnud et vaadake… keskendub ta ise tegelikult evangeeliumi sõnumi sisu võimalikult täpsele edasiandmisele. Ja ta ei karda rääkida radikaalselt teistsugusest maailmast, ei karda olla narr või see, keda peetakse tühiseks.
Sest Paulus teab, kes ta on Kristuses, tema identiteet on taevane.
Sama on meiega täna. Kui me ei soovi evangeeliumilt röövida selle võimet muuta inimest, ei tohi me lasta muretsemisel staatuse ning edukuse pärast tõkestada Püha Vaimu muutvat väge. Sest vaid nii on meil lootust muutuda.
Selle lootusega aga saame rahulikult tunnistada enda nõrkust, nõtrust, kartust, isegi oskamatust - sest me ei kuuluta iseennast, vaid Kristust - pealegi ristilööduna.
Paulus kinnitab: “Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on.. et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.
Ja sealsamas on Jeesus meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et meie usk võiks täiesti olla Jumala väes. Mida võiksime veel igatseda?
Selle kommentaari autor: APÜ