Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 27:1-10
Jeesus antakse maavalitseja kätte1Aga varahommikul langetasid kõik ülempreestrid ja rahvavanemad Jeesuse kohta otsuse, et ta tuleb surmata,
2ja viisid ta aheldatult ära ning andsid maavalitseja Pilaatuse kätte.
Juudas Iskarioti surm3Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi,
4öeldes: „Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.” Nemad aga vastasid: „Mis see meie asi on? Vaata ise!”
5Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles.
6Aga ülempreestrid ütlesid neid hõberahasid üles korjates: „Neid ei tohi templivaramusse panna, sest see on vere hind.”
7Nad võtsid nõuks osta nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele.
8Seepärast hüütakse seda põldu Verepõlluks tänini.
9Siis läks täide, mis prohvet Jeremija kaudu on räägitud: „Ja nad võtsid kolmkümmend hõberaha, hinna, mille vääriliseks Iisraeli lapsed ta olid hinnanud,
10ja andsid need potissepa põllu eest, nii nagu Issand mind oli käskinud.”
Juudale pakuti nüüd samasugust enestundmise õppetundi, nagu oli saanud Peetrus. Võibolla just sellepärast on ka Matteus asetanud nende kahe jüngri saatuslikud hetked üksteise kõrvale. Mõlemad nutavad ja kahetsevad oma tegu. Peetrus pöördub Jeesuse õhutusel hiljem tagasi, “kinnitama oma vendi”. Juuda valis aga kohutava ja kibeda lõpu. Tema lõpetas oma elu vargana, kellel polnud enam mingit lootust - nii nagu Jeesus oli ennustanud.
Kas Juuda saatus oli ette määratud? Ei olnud, aga väga paljut võis ette aimata: Jumala sõna läheb täide.
Enesetappude arv kasvab maailmas äärmiselt kiiresti. Eestis oleme näiteks noorte enestappude poolest maailmas sageli esirinnas. On teada, et enesetapu põhjused pole kunagi lihtsakoelised. Kas siis võiksime Juuda kahetsusest arvata, et temapoolse "reetmise" põhjused olid palju keerukamad kui pealtnäha tundus? Jah, ta oli kurikuulus oma ahnuse poolest (Jh 12:6), kuid kas tema motiiviks oli tõesti ainult ahnus? Või lootis ta paadununa oma juhi hukkamisest lihtsalt tulu saada? Või ootas, et Jeesus hakkab oma vahistajatele vastu? Juudas oli ju näinud Jeesust tormi vaigistamas ja surnuid üles äratamas. Ehk ootas ta nüüd "kahtteist leegioni ingleid", kes tuleksid Jeesust päästma? (Mt 26:53) Ja kui Juudas oligi Jeesuse missiooni valesti mõistnud, siis polnud ta jüngrite hulgas sugugi ainuke.
Miks aga suubus Juuda kahetsemine väljapääsmatusse lootusetusesse, ega toonud pääsemist nagu Peetrusele? Mõned usklikud arvavad, et patukahetsuse ja meeleparanduse ulatuslikkus kustutab patud. On neid, kes usuvad, et inimene võib andeks saada mistahes patu, kui ta vaid nutab ja kahetseb piisavalt. Seda peetakse õiglaseks, sest igaüks peab oma tegude eest vastutama ning lepitus saab tulla vaid piisava kahetsemise läbi. “Ihu pestakse veega, hinge pisaratega.”
Aga kõige raskem on mõista, kuidas on võimalik veeta nii palju aega Jumala Poja vahetus ligiolus, saada osa Tema teenimisest ja sellegipoolest saada asjadest nii täielikult valesti aru? Juudas ei jõudnud ju äratundmiseni, et oleks võinud anda end sellesama halastava Jumala piiramatu armu hoolde, keda Jeesus oli kuulutanud.
Piibel õpetab, et andestuse alus ei tule inimese poolt. Luther väljendas seda nii: “Sa pead teadma, et sinu kahetsus on ebapiisav ja sellepärast pead põgenema Jumala armu alla.” Ja Jumala armu oleks jätkunud ka Juudale. Selle asemel aga püüdis ta ise oma tegu hüvitada, andes reetmise eest saadud rahad tagasi. Ka see oli õige tegu - aga sellest ei piisanud isegi tema kuriteokaaslastele.
Selle kommentaari autor: APÜ