Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 27:11-26
Pilaatus mõistab Jeesuse surma11Jeesus pandi aga seisma maavalitseja ette, ja maavalitseja küsis temalt: „Sina oled siis juutide kuningas?” Aga Jeesus lausus: „Need on sinu sõnad.”
12Ent ülempreestrite ja vanemate kaebuste peale tema kohta ei vastanud Jeesus midagi.
13Siis ütles Pilaatus talle: „Kas sa ei kuule, mida kõike nad sinu vastu tunnistavad?”
14Tema ei vastanud talle selle peale ainsatki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks.
15Maavalitsejal oli aga tava vastu pühi lasta vabaks üks vang, keda rahvahulk tahtis.
16Tollal oli vangide seas Barabase-nimeline kurikuulus mees.
17Kui nad nüüd koos olid, küsis Pilaatus neilt: „Kumma te tahate, et ma lasen teile vabaks, kas Barabase või Messiaks nimetatud Jeesuse?”
18Ta ju teadis, et nad olid Jeesuse kadeduse pärast tema kätte andnud.
19Aga kui Pilaatus istus kohtujärjel, saatis ta naine talle sõna: „Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos tema pärast palju kannatanud!”
20Ülempreestrid ja vanemad keelitasid aga rahvahulki, et need nõuaksid Barabast, Jeesuse aga laseksid hukata.
21Maavalitseja küsis veel kord: „Kumma neist kahest te tahate, et ma vabaks laseksin?” Nemad vastasid: „Barabase!”
22Pilaatus küsis neilt: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda nimetatakse Messiaks?” Nad kõik ütlesid: „Löödagu risti!”
23Aga tema lausus: „Miks nii, mis halba on ta siis teinud?” Rahvahulk karjus aga veel valjemini: „Löödagu risti!”
24Kui siis Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid lärm läks aina suuremaks, siis ta võttis vett ja pesi rahvahulga ees oma käsi, öeldes: „Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!”
25Ja kogu rahvas kostis talle: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!”
26Siis ta laskis neile vabaks Barabase, Jeesust aga laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa.
“Inimesed langevad massidena hullusesse, kuid tulevad mõistusele ükshaaval.” See tõdemus kuulub kauplemise seaduspärasuste hulka, kuid midagi üsna sarnast toimus ka kohtupidamises Jeesuse üle.
Pilaatuse tegevus meenutab enam idamaist kauplemist kui õigluse rakendamist. Tuues Jeesuse kõrvale üldtuntud mässajast kurjategija, püüab ta oma kitsikusest pääseda. Sellest hoolimata libiseb olukord tema kontrolli alt välja ning rahvas valib teisiti kui Pilaatus lootis.
Kõik selles kummalises kohtusaagas teavad, et Jeesus on süütu: ülempreestrid ja kirjatundjad, kelle salaplaan see on olnud, avalikult oma käsi pesev maavalitseja ja tema naine, kes on kohutavat und näinud, isegi too vabakslastud kurjategija ning verejanuline rahvahulk, keda variserid on oma plaani kindlustamiseks kohale ajanud.
Selle kõige pöörab aga kõikvõimas ja armuline Jumal võiduks ning õnnistuseks tervele inimkonnale. Rahva väljakutsuv hüüd: ”Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” (s 25) saab Jumala päästeplaani ja lepitusohvri tõttu täiesti uue sisu. Kõik inimesed vajavad Jumala poja vere puhastavat väge. Jeesuse veri ei kisenda kättemaksu ega karistuse järele ja seda ei valatud kellegi teise vastu, vaid meie kõikide eest. Ja usust tõukudes muutub see hüüd palveks.
Rahval on valida: kas poliitiline juht, kes lubab relvastatud võitluse toel vabadust ja kuningriiki, või Naatsareti rabi, kes kuulutab elu leidmist omaenda elu kaotamise kaudu. Kelle valivad rahvahulgad?
Selle kommentaari autor: Pekka Mäkipää