Juba esimene inimene lasi end ära petta ja tõstis mässu, uskudes, et ei pea olema Jumalast allpool, vaid võib saada kui Jumal. Niikaua kui meie pole valmis end ära salgama ja risti enese peale võtma, mõjutavad meie elu ning otsuseid erinevad faktorid. Kaunil välimusel pole siin sugugi väike roll. Endast heal arvamusel olemine ning eneseimetlus on kiusatused, mis toovad kaasa languse. Sama juhtus ka Absalomiga, kelle sarnast kaunist meest ei leidunud kogu kuningriigis.
Kaks aastat juba oli Absalom elanud Jeruusalemmas, nägemata oma isa. Raske on öelda, miks Taavet ei olnud suutnud unustada ega täielikult andestada oma pojale. Võib olla kartis ta, et Absalomi nägemine toob taas esile kogetud kaotusevalu. Ometi näeme, et need kaks aastat oli piisav aeg Absalomi elus, et taas hakata plaane sepitsema.
Andeksandmise ja –palumise juures on midagi, mida täna tahaksin kõikidele Piiblivõtme lugejatele meelde tuletada: olles teinud kurja, ei saa me nõuda, et teine osapool peab meile andestama, pealegi veel meie poolt õigekspeetud viisil. Halba tehes oleme ära teeninud täieliku karistuse. Ja Jumala suuremeelsuss ilmneb tema armupakkumises meile, hoolimata sellest, et oleme karistuse ära teeninud.
Absalom ei olenud eneses läbi elanud vähimatki kahetsust. Ikka veel tegid kurjus ja kavalus plaane tema südames. Kui oleme kurja teinud peaks meil olema julgust seda tunnistada ning vastu võtma karistust.
Absalom aga tahab kasutada vahemeest, et ei peaks ise riskima.
Juba Iisraeli rahvas saatis Moosese vahemehena Jumala juurde - peale Egiptusest väljatoomist – et mitte ise hukkuda ning siin näeme sarnasust Iisraeli rahva ning Absalomi vahel. Sarnasusi on veelgi: kui olukorrad polnud rahvale meelepärased, olid nad kohe valmis nurisema, ja isegi orjusesse tagasi minema. Patune süda arvab teadvat, mis võiks talle hea olla. Aga kas see ka Jumala plaanidega kokku läheb?
Jeesus ütles Peetrusele , et too ei mõtle nõnda nagu on Jumala tahtmine. Meie Isa palves ütleb ta: “Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal.” See tähendab, et ka meie südames peab valitsema Jumala tahtmine.
Absalomi juures näeme aga kõva südant, kus alandlikkusele pole ruumi (s 32).
Kas üldse oli võimalik kahelda tema süüs venna surmamisel?

Loetud jutustuse kulminatsioonis kutsub kuningas Absalomi enese juurde ja too langeb tema ette silmili maha. Ometi ei tähenda enesest võimsama ette kummardamine, et inimene teeb seda kogu südamest. Kuninga poolt aga võime viimaks märgata kogu südame avatust oma poja vastu. Nüüd on ta valmis andestama oma pojale lõplikult ning teda ka pojana vastu võtma. Ta annab temale suud (s 33).
Miski ei saanud kuningat sundida seda tegema. Oleks piisanud ka lihtsalt kummarduse vastuvõtmisest. Taavet aga astub poja juurde, tõstab ta üles ning embab teda. Oleks kaunis lõpetada see lugu nüüd täieliku andestuse ning unustusega.
Ometi ei olnud Absalom midagi õppinud, tema südamesse ei olnud tekkinud ruumi patukahetsusele ning ta alustas uute intriigide punumisega oma isa vastu.