Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Sm 14: 1-24
Joabi kavalus Absalomi tagasitoomiseks1Kui Joab, Seruja poeg, märkas, et kuninga süda kaldus Absalomi poole,
2siis läkitas Joab käsu Tekoasse ja laskis sealt tuua ühe targa naise ning ütles sellele: "Tee ennast nüüd leinajaks ja pane leinariided selga; ära võia ennast õliga, vaid ole nagu naine, kes on mõnda aega surnu pärast leinanud!
3Mine siis kuninga juurde ja räägi temale nõnda!" Ja Joab pani temale sõnad suhu.
4Ja Tekoa naine rääkis kuningaga, ta heitis silmili maha ja kummardas ning ütles: "Kuningas, aita!"
5Ja kuningas küsis temalt: "Mis sul vaja on?" Ja ta vastas: "Oh häda! Ma olen lesknaine, sest mu mees on surnud.
6Su teenijal oli kaks poega; need mõlemad riidlesid väljal ega olnud kedagi, kes neid oleks lahutanud; nii lõi üks teise maha ja tappis tema.
7Ja vaata, kogu suguvõsa on tõusnud su teenija vastu ja nad ütlevad: "Anna välja see, kes lõi oma venna maha, ja me surmame tema ta venna hinge pärast, kelle ta tappis, ja me hävitame ka pärija!" Nõnda kustutavad nad minu söe, mis veel on säilinud, jätmata mu mehele nime ja järeltulijaid maa peale."
8Ja kuningas ütles naisele: "Mine koju, ma ise annan sinu kohta käsu!"
9Aga Tekoa naine ütles kuningale: "Mu isand kuningas! Süü jääb minu ja mu isakoja peale, aga kuningas ja tema aujärg on süüta."
10Ja kuningas ütles: "Kes sulle midagi ütleb, see too minu juurde, siis ta ei puutu enam sinusse!"
11Aga naine ütles: "Mõelgu ometi kuningas Issandale, oma Jumalale, et veritasunõudja ei hävitaks veelgi rohkem ja et mu poega ei hukataks!" Ja kuningas vastas: "Nii tõesti kui Issand elab, ei pea su poja peast mitte karvagi maha langema!"12Aga naine ütles: "Luba ometi, et su teenija räägib mu isandale kuningale veel ühe sõna!" Ja ta vastas: "Räägi!"
13Ja naine ütles: "Mispärast sa siis mõtled nõnda Jumala rahva vastu? Sest nõnda rääkides on kuningas ise saanud süüdlaseks, kui kuningas ei lase oma äratõugatut tagasi tulla.
14Meie küll sureme ja oleme nagu vesi, mis maha voolab, mida ei saa koguda. Aga Jumal ei taha võtta hinge, vaid mõtleb kindlasti, et äratõugatu ei oleks temast ära tõugatud.
15Ja kui ma nüüd olen tulnud seda rääkima oma isandale kuningale, siis sellepärast, et rahvas mind hirmutas. Su teenija mõtles: Ma räägin ometi kuningale, vahest kuningas teeb, mis ta teenija räägib.
16Küllap kuningas kuuleb ja päästab oma teenija mehe pihust, kes mind koos mu pojaga tahab hävitada Jumala pärisosast.
17Ja su teenija mõtles: Mu isanda kuninga sõna ometi rahustab mind, sest mu isand kuningas on otsekui Jumala ingel, kes võtab kuulda head ja kurja. Ja Issand, sinu Jumal, olgu sinuga!"18Ja kuningas kostis ning ütles naisele: "Ära ometi mulle salga, mida ma sinult küsin!" Ja naine ütles: "Mu isand kuningas rääkigu!"
19Siis küsis kuningas: "Kas Joabi käsi on sinuga kogu selles asjas?" Ja naine kostis ning ütles: "Nii tõesti kui su hing elab, mu isand kuningas, ei pääse keegi paremale ega vasakule kõigest sellest, mis mu isand kuningas kõneleb: jah, see on su sulane Joab, kes mind käskis, ja tema pani kõik need sõnad su teenija suhu.
20Et anda asjale teist nägu, selleks tegi su sulane Joab nõnda. Aga mu isand on tark nagu Jumala ingel, et mõista kõike, mis maa peal on."
Üks poegadest oli pilastanud oma õe ja seejärel heitnud ta põlastusega kõrvale. Teine vendadest oli võtnud enesele kohtuniku rolli ja külmavereliselt oma venna mõrvanud ning põgenenud. Kuigi juhtunut on raske mõista, hakkas isa süda kalduma Absalomi poole. Andestuse ja unustuse tee ei ole kerge.
Tekst paneb küsima – milline roll oli Joabil, et ta läkitas Taaveti juurde selle naise? Ehk kahtlesid lähedalolijad Taaveti valmisolekus andestada oma pojale? Või taheti protsessi lihtsalt kiirendada? Joab kasutas tol ajal väga levinud viisi – panna inimest mõtlema läbi kellegi teise loo. Võib aimata kartust, et Taavet võiks siiski kalduda Absalomi üle kohut mõistma (s 19).Siiski on lõpptulemus soosiv ja Taavet mõistab, mida talle selle loo läbi öelda tahetakse. Ta on valmis tunnistama avalikult, et ei otsi kättemaksu vaid on nõus oma poega tagasi kutsuma.Samas aga kahandab s 24 Taaveti suurust lugeja silmis. Olles lubamas pojal tagasi tulla, ei ole ta siiski nõus teda pojana kohtlema.
Kas oleks võimalik võrrelda seda lugu Uue Testamendi looga kadunud pojast? On ju need siiski väga erinevad: üks raiskas talle nagunii kuuluva vara, teine aga pidi läbi tegema suure hingelise trauma. Siin oli häbi, kaotust ja läbikukkumist. Kuidas neid võrrrelda?
Piibel õpetab meid alati andestama. Jumala ees ei ole erinevaid olukordi, vaid on Jumala üks soov: andesta! Ükskõik kui suur su valu ka pole. Taavet aga seab andestusele tingimused.
Mida see meile täna näitab? Kusagil hinges on veel tunne, mis ei suuda leppida. Kui palju oleme kohanud inimesi, kes ütlevad: “Jah, ma olen sulle andestanud, kuid ära looda, et suudaksin selle unustada.” Sellisel puhul ei ole ikkagi tegemist täieliku andestamisega. Taaveti haavad olid veel värsked ning tema kartust võib mõista. Ometi, Jumala abiga võib üle saada ka sellistest haavadest.
On lohutav teada, et Jumalal on ka täna salvi meie hingehaavade jaoks. Pole valu, mida ta ei tunneks, mõistaks või saaks trööstida. Kõrvalseisev inimene ei pruugi alati mõista, mida kannataja läbi elab, ning ruttab mõnikord ka hukkamõistuga.
Aga Issand mõistab, ning annab jõudu täielikult andestada.
Selle kommentaari autor: Olavi Ilumets