Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 13:23-39
Absalomi kättemaks ja põgenemine23Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna kõik kuningapojad.
24Ja Absalom tuli kuninga juurde ning ütles: "Vaata nüüd, su sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas koos sulastega oma sulase juurde!"
25Aga kuningas vastas Absalomile: "Ei, mu poeg, me ei lähe ometi mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks." Absalom käis temale peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse.
26Ent Absalom ütles: "Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!" Ja kuningas küsis temalt: "Mispärast peaks tema minema koos sinuga?"
27Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja kõik kuningapojad minna koos temaga.
28Ja Absalom käskis oma poisse, öeldes: "Pidage nüüd silmas, millal Amnoni süda on veinirõõmus ja mina teile ütlen: "Lööge Amnon maha!", siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!"
29Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma muula selga ja põgenesid.
30Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini, räägituna nõnda: "Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist ei ole järele jäänud ainsatki."
31Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega.
32Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles: "Ärgu mõelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed, kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli see juba määratud päevast, mil ta oma õe Taamari ära naeris.
33Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda südamesse, et ta mõtleb: Kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!"
34Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema taga olevalt teelt, mäekülje poolt.
35Siis ütles Joonadab kuningale: "Ennäe, kuningapojad tulevad! On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis."
36Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid. Ka kuningas ja kõik ta sulased nutsid väga kibedasti.
37Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.
38Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta sinna kolmeks aastaks.
39Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.
Kui anname oma südames ruumi vihkamisele, siis varem või hiljem toob see esile patu. Vihkamine ei luba meil rahus ealda vaid paneb tegelema mõttega – kuidas ikkagi see võis meile juhtuda. Viimaks aga ei piirdu me ainult põhjuse otsimisega vaid hakkame otsima ka võimalust kättemaksuks. Sama sündis Absalomi elus, kes oli kaks aastat kulutanud kättemaksu sepitsemiseks.
Viha teeb inimese nii pimedaks, et ta ei karda kasutada ühtegi võimalust.
Absalom tuleb isa juurde valega ning isegi isa õnnistus ei saa enam tema südame vastu rääkida. Viha oli muutnud selle kivikõvaks. Jumala sõna hoiatab, et me ei annaks eneses maad vihkamisele, ega paadutaks oma südant.
Mida oleks siis tulnud sellises olukorras teha? Kas lihtsalt unustada?
See poleks olnud lahendus.
Ehk aitab meid täna teine lugu Piiblist: kui vennad müüsid oma venna Joosepi orjusesse ja ta pidi palju kannatama – siis olukorras, kus vennad sõltusid Joosepi heldusest ning armulikkusest, ei kasutanud Joosep võimalust kätte maksta.
Ta rääkis neile kõigest ülekohtust ning raskustest, mida pidi kannatama, kuid seejärel andestas oma vendadele. Arvan, et ainult nii saab toimuda üks tõeline vabanemine mõlemale poolele: aus ülestunnistus kõigist oma tunnetest ja siis – andestus.
Kui siiski eksija pool ei võta midagi ette oma elu parandamiseks, on see juba tema probleem. Mina aga saan vaba südamega edasi elada.
Mis sundis Absalomi põgenema? Südametunnistus? Järgnevast näeme, et see ei saanud olla südametunnistus , vaid pigem vaevas teda kartus, et ka temale tasutakse samaga. S. 30 – loeme, et Taavet arvas kaotanud olevat kõik kuningapojad, ning kuninga valu püüab leevendada sama mees , kes 2 aastat tagasi oli sündmustele oma nõuandmisega alguse pannud.
Taavet aga ei rutta kätte maksma, vaid leinab oma kaotust ning lepib sellega.
Mis võiksid olla selle teksti märksõnad? Andestus.
Igal päeval kordame ehk mitmeidki kordi Jeesuse poolt õpetatud palvet: “Meie Isa, kes sa oled taevas...”; ning seal seisavad sõnad : “anna meile andeks, nagu meie andeks anname oma võlgalsetele..” . Kui sina tahad, et taevane Kuningas kord ka sulle andestada saaks, siis uuri oma südant, kas seal pole ehk ruumi vihkamisele või soovi kellegi tagasi teha. Kas oled suutnud leppida olukorraga?
Selle kommentaari autor: Olavi Ilumets