Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Sm 18:1-18
Absalomi surm1Ja Taavet luges üle rahva, kes tema juures oli, ja pani neile pealikud tuhandete ja sadade üle.
2Siis läkitas Taavet rahva välja: kolmandiku Joabi juhatusel, kolmandiku Seruja poja Abisai, Joabi venna juhatusel ja kolmandiku gatlase Ittai juhatusel. Ja kuningas ütles rahvale: "Ka mina ise tulen koos teiega."
3Aga rahvas ütles: "Ära tule! Sest kui me peaksime põgenema, siis ei hoolita meist; ja isegi kui pooled meist saavad surma, ei hoolita meist; aga sina oled nagu kümme tuhat meiesugust. Seepärast on nüüd parem, kui sa linnast meile appi tuled."
4Siis ütles kuningas neile: "Ma teen, nagu teie meelest hea on." Ja kuningas jäi seisma värava kõrvale, kõik rahvas aga läks välja sadade ja tuhandete kaupa.
5Ja kuningas käskis Joabi, Abisaid ja Ittaid, öeldes: "Olge heatahtlikud nooruk Absalomi vastu!" Ja kõik rahvas kuulis, kuidas kuningas andis kõigile pealikuile käsu Absalomi pärast.6Nõnda läks rahvas väljale Iisraeli vastu ja taplus toimus Efraimi metsas.
7Seal löödi Iisraeli rahvas maha Taaveti sulaste ees ja seal sündis sel päeval suur kaotus - kakskümmend tuhat meest.
8Taplus levis seal üle kogu maa-ala ja mets neelas sel päeval rohkem rahvast kui mõõk.9Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla, siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa vahele, kuna muul läks tema alt edasi.
10Üks mees nägi seda ja teatas Joabile ning ütles: "Vaata, ma nägin Absalomi tamme küljes rippuvat!"
11Ja Joab ütles mehele, kes temale teatas: "Vaata, kui sa nägid seda, miks sa siis ei löönud teda seal maha? Siis oleks mu kohus olnud anda sulle kümme hõbeseeklit ja vöö."
12Aga mees vastas Joabile: "Isegi kui ma vaeksin enesele pihku tuhat hõbeseeklit, ei pistaks ma oma kätt kuningapoja külge, sest kuningas andis meie kuuldes käsu sinule, Abisaile ja Ittaile, öeldes: Pange, kes see iial oleks, nooruk Absalomi tähele!
13Või oleksin pidanud talitama petlikult? Aga ükski asi ei jää ju varjule kuninga eest ja sa ise oleksid siis seisnud eemal."
14Siis ütles Joab: "Mina ei saa nõnda su ees oodata." Ja ta võttis kätte kolm oda ning torkas need Absalomile südamesse, kui ta tamme küljes oli alles elus.
15Ja kümme noort meest, Joabi sõjariistade kandjad, astusid tema ümber ja lõid Absalomi ning surmasid tema.
16Siis puhus Joab sarve ja rahvas pöördus tagasi Iisraeli jälitamast, sest Joab peatas rahva.
17Ja nad võtsid Absalomi ning viskasid ta metsas ühte suurde kaevandisse ja kuhjasid tema peale väga suure kivihunniku. Ja kogu Iisrael põgenes, igaüks oma telki.
18Aga Absalom oli võtnud ja püstitanud enesele oma eluajal samba, mis on Kuningaorus, sest ta ütles: "Mul ei ole poega mu nime mälestuseks." Ta nimetas samba oma nimega ja seda hüütakse tänapäevani "Absalomi mälestusmärgiks".
Taavet ei teinud nii. Esmalt hindas ta olukorda, lugedes üle oma poolehoidjad ning seejärel hakkas ta nende ridu organiseerima, jagades nad üksustesse ning pannes üksustele juhid.
Ta oli ka valmis ise kaasa minema, kuid sõjamehed keelasid teda, soovides tema toetust hoopis linna poolt.
Taavet, kes oleks saanud kõik poolehoidjad panna oma tahtmist tegema – kuuletub siin hoopis neile! Siin ilmneb tõsiasi, et Jumal ei ilmuta oma tahet mitte ainult juhtide kaudu, vaid ka jumalarahva kaudu laiemalt. Nii tasub meil kõigil oluliste otsuste tegemisel nõu pidada ka teistega, sest nii võib Jumal meile väga head nõu anda. Juhul kui olukord puudutab tervet kogudust, ilmutab Jumal ilmselt oma tahet mitme inimese läbi.
Taavet võttis nõu kuulda ning jäi elama, kuid üldiselt oli too päev suurte kaotuste päev. Kogenud Taaveti meeste vastu tulnud Absalomi sõjamehed ei tundnud kohalikku maastikku ning juba see tegi nende kaotused suureks (vt s 6). Ei ole täpselt teada, kas süüdi oli soo või suured lõhendikud, igatahes olid kaotused suured. Efraimi metsas toimunud tapluse kohta ütleb Piibel, et „Iisraeli rahvas löödi maha Taaveti sulaste ees ….“ Ja kaotati 20 000 meest (s 7). Kaotused oli äärmiselt suured mõlemal pool.
Kirjutaja tähelepanu on aga koondunud vaid kahele mehele- Taavetile ja tema pojale Absalomile. Viimane oli suutnud koondada suure sõjaväe oma isa vastu. Taaveti mehed olid ustavad ja vaprad, ometi ei tulnud lahendus armee vägevuse tõttu vaid Absalomi püüdis kinni
Hoopis üks haraline tammepuu. Kinni jäädes oli Absalom ikkagi veel elus ning ka ligiolev Taaveti sõjamees ei võtnud midagi ette. Pole ju mõeldav kuninga poega tappa!
Väejuht Joas aga, teades, et Absalomi eesmärgiks oli tappa Taavet, vaatas asjale kainemalt. Oli ju taoline mässumeelsus toonud alles samal päeval jubeda tagajärje, hukutades enam kui 20 000 meest, jättes üle 20 000 naise sel päeval ilma meheta ning ehk ligi 100 000 last ilma isata. See hullumeelne vastuhakk oli juba toonud kohutava tulemuse. Joas teadis ka , et Taaveti süda ei lubanud oma poja vastu kätt tõsta, et ta ei suutnud taluda mõtet teda tappa soovivast pojast.
Nii võtab Joas otsustamise enesele ning laseb Absalomi tappa.
Absalomi uhkusest tunnistab tema eluajal valmistatud ausammas iseenesele, ometi jääb kogu sellest uhkusest nüüd alles vaid kivihunnik sügaval metsas.
Selle kommentaari autor: Argo Buinevitsh