Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Mo 3:8-24
Aadam ja Eeva8Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele.
9Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?"
10Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära."
11Siis ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?"
12Ja Aadam vastas: "Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin."
13Ja Issand Jumal küsis naiselt: "Miks sa seda tegid?" Ja naine vastas: "Madu pettis mind, ja ma sõin."
14Siis Issand Jumal ütles maole:
"Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja!
15Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad."
16Naisele ta ütles: "Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle."
17Aga Aadamale ta ütles: "Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!
18Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!
19Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!" 20Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks.
21Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga.
22Ja Issand Jumal ütles: "Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!"
23Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud.
24Ja ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.
Selle salmiga lõpeb meie tänane lugu – lugu sellest, kuidas inimene eemaldus Jumalast, oma Loojast.
Algab see aga salmiga, kus Jumal otsib inimest (s 8). Aadam ja Eeva käitusid nagu tõelised lapsed: teades, et nad on Jumala keelust üle astunud, peitsid nad end ära. Peitusemäng aga ei aita, Jumal on inimese otsinguil järjekindel (s 8-9). Inimene oli pattu teinud, ta kartis Jumalat ja oodatavat karistust. Jumal karistabki inimest, kuid võib-olla hoopis teisiti, kui inimene seda oodata oskab.
Ma olen ikka mõelnud sellele, kuidas Aadam ja Eeva lahkusid Eedenist. Nad olid elanud paradiislikus olukorras ega olnud kunagi midagi muud näinud. Nad olid harjunud käima koos Jumalaga, Temaga igapäevaselt suhtlema ja Temale toetuma. Nüüd korraga oli midagi tulnud inimeste ja Jumala vahele. Ka inimene ise tundis, et olukord pole enam see mis enne.
Iga laps, kes on millegagi väga hästi toime tulnud, tahab oma vanematelt kiitust. Ta sätib ennast niimoodi esile, et vanemad kohe märkaksid seda head, mida laps on teinud. Kui aga midagi on pahasti, siis püüab laps korraldada nii, et seda ei märgataks...
Muidugi, Jumal märkas kõike. Tagasiteed ei olnud, paradiisist tuli lahkuda. Valvurid jäid teele ette, ei mingit võimalust Jumala lähedusse tagasi minna. See lootus, mille Jumal andis inimkonnale salmis 15, ei olnud justkui Aadama ja Eeva jaoks. Nende jaoks oli lahkumine Eedenist lõplik.