Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:41-59
Jeesus kõneleb tõelisest leivast41Siis nurisesid juudid Jeesuse üle, et ta ütles: "Mina olen taevast alla tulnud leib."
42Ja nad laususid: "Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme? Kuidas ta siis nüüd ütleb, et ta on alla tulnud taevast?"
43Jeesus vastas neile: "Ärge nurisege endamisi!
44Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.
45Prohvetites on kirjutatud: Siis on nad kõik Jumalalt õppinud. Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde.
46Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa.
47Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.48Mina olen eluleib.
49Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid.
50See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks.
51Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest."52Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: "Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?"
53Jeesus ütles neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.
54Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval,
55sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook.
56Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.
57Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.
58See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti."
59Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades.
Kas mõte kellegi liha söömisest tekitab sinus vastikust? Jeesuse juutidest kuulajaskonnas tekitas nii see, kui ka mõte vere joomisest ( mis oli käsuseaduses keelatud) igatahes jubedusvärinaid ( s 52). Ja ometi ütleb Jeesus, et just nii peavad tegema tema järgijad, et väljendada oma usku tegudes. Augustinus on ütelnud: “Uskuge ja te olete söönud“. Uskumine (s 47) ja söömine ( s 51) on kaks võimalust reageerida Jumala kutsele järgida teda, mõlemais sisaldumas tõotus ülestõusmisest igavesse ellu ( s 40,51; kaja Jh 3:16). Mainides teistkordselt „söömist“ (s 54-55), kasutab Jeesus seda tähenduses „sööge suure naudinguga“. Siin on jutt tõelisest pidusöömaajast!
On oluline, et Jeesus kasutab sõna „liha“ , meenutamaks meile inkarnatsiooni füüsilise reaalsuse tähenduslikkust ( vt ka Jh 1:14, 1Jh 1:1-2). Tal oli samasugune ihu kui meil, kõige sinna juurde kuuluvate toimingutega. Ja täpselt samal viisil kui Jeesuse lihakssaamine oli täielik, täiesti lõpule viidud tegu ( s 51) niisama täielik ja lõpetatud peab olema ka meie uskumine tema sisse. On õige valmistada oma südant enne armulauale minekut meeleparanduse, pattude ülestunnistamise ning andestuse vastuvõtmise läbi, kuid ometi vajame ka Jeesuse sõnadest tulevat lohutust, mis räägib tema väest, mis selle kõik üldse võimalikuks teeb. Jumal ise on see, kes meid enese juurde tõmbab. Omast jõust ei suudaks me teda kuidagi leida. Ja selles sisaldub kaljuna kõikumatu kindlus, garantii: tema ei jäta meid, ta ei lahku meist!
On eriliselt lõikav, et just need sõnad räägib Jeesus peaaegu vahetult enne Pühaõhtusöömaaega, mille jooksul andis ta jüngritele selle lihtsa tseremoonia, millega mälestada tema tegu. Jeesus teadis mis teda ootas, kuigi tema jüngrid sel hetkel elasid veel õndsas teadmatuses. Samas - võime kujutleda esimeste kristlaste äratundmise erutust kui nad neid sõnu esmakordselt kuuldes mõistsid nende tähendust temaga osaduslauas istudes.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner