Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 13:1-12
Pauluse esimese misjonireisi algus1Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas, Siimeon, keda hüüti Nigeriks, Luukius Küreenest, Manaeen, kes oli kasvanud üles koos nelivürst Heroodesega, ja Saulus.
2Kui need siis Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: "Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!"
3Siis nad paastusid ja palvetasid, panid oma käed nende peale ning saatsid nad teele.4Kui nad olid Püha Vaimu poolt teele saadetud, tulid nad alla Seleukeiasse ja purjetasid Küprosele.
5Ja kui nad jõudsid Salamisesse, kuulutasid nad Jumala sõna juudi sünagoogides. Neil oli ka Johannes abiliseks.
6Nad käisid läbi terve saare Pafosest saadik. Seal leidsid nad ühe juudi nõia ning valeprohveti nimega Barjeesus.
7See oli maavalitseja Sergius Pauluse juures, kes oli mõistlik mees. Too kutsus Barnabase ja Sauluse enese juurde ning soovis kuulata Jumala sõna.
8Aga neile pani vastu Elümas, "nõid" - sest nõnda tuleb tõlkida ta nime -, püüdes maavalitsejat usust eemale pöörata.
9Aga Saulus, keda hüütakse Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teda teravalt
10ja ütles: "Oh sa kuradi poeg, täis kõiksugu kavalust ja kõiksugu kelmust, kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka Issanda sirgeid teid väänamast?
11Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb su peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!" Ja otsekohe langes Elümase üle pimedus ning ringi tammudes otsis ta talutajaid.
12Kui maavalitseja nägi, mis juhtus, hakkas ta uskuma, olles hämmastunud Issanda õpetusest.
Siin kirjeldatud Antiookia kogudus asetab meie ette pildi ühtsusest ning erisusest. Kõigepealt leiame siit sotsiaalsete, kultuuriliste ning etniliste erinevuste harmoonia. Barnabas oli Küproselt pärit juut, Siimon ilmselt Aafrika päritolu juut ning seetõttu kutsuti teda ka „Nigeriks“, Luukius on ladina nimi . Manaeen, ( Menahem hb k) oli aristokraatlik juut, kasvanud üles nelivürst Heroodese juures. See erisuste harmoonia oli ühtlasi ka märk vaimulikust jõulisusest. Paljast religioossusest ei piisa, et muuta erisustest tulenevaid pingeid. Seda suudab vaid Kristuse keskne, Vaimust juhitud ning taolises keskkonnas töötavad inimesed väga tulemuslikult. Sellise vaimuliku sidususe puudumisel laguneb erisuste õnnistus killustatuse mürgiks, mille käes ka tänapäeval kannatavad paljud kogudused üle terve maailma.
Teine vaimulik printsiip mida siin märkame puudutab jumalakummardamise ja töö harmooniat. Sest just siis kui Antiookia koguduse prohvetid ning õpetajad olid Jumalat teenimas ( kummardamas) - käskis Püha Vaim eraldada Barnabase ning Sauluse evangeliseerimise jaoks. Iga misjoneeriv ettevõtmine on kõigepealt saanud tõuke palvetamisest. Piibellik spiritualiteet toetub jumalakummardamise ning töötegemise omavahelisele seosele ning need 2 on ka meie inimeseksolemise põhipoolused.
Meie töötegemine, sarnaselt Hesekieli nägemuses nähtud jõega, peab välja voolama meie igapäevasest Jumalaga osaduses olemise pühamust - sest Jumal ise on meie töötegemise alfa ja Oomega. Ja jumalakummardamisest saab rõõmus kogemus kui omalt poolt toome sellesse töötegemisest tuleneva tänulikkuse. Kui puudub side Jumala kummardamise ning töötegemise vahel, känguvad mõlemad.
Selle kommentaari autor: Valson Thampu