Kuigi Jeesus tuli meile tooma rahu Jumalalt ning kutsub ka meid rahulikule ning tasakaalustatud elule (1Tm 2:2), on ilmne et tema järgimine toob meie ellu ka tuld ning lahkmeelt.
Ja pole ühtegi muud institutsiooni mis kogeks jumalariigi mõju nii otseselt kui perekond.
Kui Jeesus tuli, oli tal vaja teha otsuseid mis puudutasid tema enese surma mineku viisi. Getsemanis valis ta kuulekuse oma Isale taevas, üle igasuguse muu kohustuse, jüngrite meeldimise või pereonna soovide. Ka meie kuulekust proovitakse samal kombel. Eelmiste sajandite misjonärid olid valmis ohverdama jumalariigi töö nimel ka oma pereelu. Tänapäeva perekonnad satuvad sageli pingeolukorda juba siis kui üks abikaasadest või keegi lastest võtab oma Jumalale pühendumist tõsiselt, ettepoole pereettevõtmistest, puhkustest või näiteks pühapäevastest üritustest. Rahumeelne nõupidamine prioriteetide tasakaalustamiseks võiks ehk tuua lahenduse, kuid isegi läbirääkimiste ebaõnnestudes ei tohiks me jääda illusioonidesse jumalariigi prioriteetide osas.
Kui Jeesus on lõpetanud jüngritega kõnelemise, pöördub ta rahvahulkade poole kutsudes neid üles mõistma käesolevate päevade pakilisust. Jeesuse kaasaegsed suutsid aru saada ilma märkidest, kuid ei suutnud taibata mida Jumal neile öelda soovis, läkitades Jeesuse nende juurde. Viimases intervjuus enne tema surma küsiti Dr Martin Lloyd –Jonesi’lt milline oleks tema sõnum oma kaasagesetele. Intervjueeria pidas silmas mingit ajastu vaimsusele adresseeritud prohvetlikku sõnumit. Aga sõnum oli lihtne: ”põgenege tuleva viha eest; uskuge Issandasse Jeesusesse Kristusesse”. Otsekui võlgnikud – peaksime ka meie tungivalt otsima Jumalaga kontakti lepituse saamiseks. Sest tema ees oleme kõik võlgu ning tema on see, kes meie üle kord ka kohut mõistab.