Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 1:21 - 36
Kaanani vallutamine jätkub1Pärast Joosua surma küsisid Iisraeli lapsed Issandalt, öeldes: "Kes meist peab esimesena minema sõtta kaananlaste vastu?"
2Ja Issand vastas: "Mingu Juuda! Vaata, ma annan maa tema kätte."
3Siis ütles Juuda oma vennale Siimeonile: "Tule koos minuga minu liisuosale ja sõdime kaananlaste vastu, siis tulen ka mina koos sinuga sinu liisuosale!" Ja Siimeon läks koos temaga.4Juuda läks ja Issand andis nende kätte kaananlased ja perislased; Besekis lõid nad neist maha kümme tuhat meest.
5Besekis kohtasid nad Adoni-Besekit, sõdisid tema vastu ning lõid kaananlasi ja perislasi.
6Adoni-Besek aga põgenes ja nad ajasid teda taga ning võtsid ta kinni ja raiusid tal pöidlad kätelt ja suured varbad jalgadelt.
7Ja Adoni-Besek ütles: "Seitsekümmend kuningat, kelle kätelt olid raiutud pöidlad ja jalgadelt suured varbad, olid korjamas raasukesi mu laua all. Nõnda nagu ma ise tegin, nõnda tasus Jumal mulle." Ta viidi Jeruusalemma ja ta suri seal.8Ja juudalased sõdisid Jeruusalemma vastu, vallutasid selle, lõid elanikud maha mõõgateraga ja põletasid linna tulega.
9Seejärel läksid juudalased sõdima kaananlaste vastu, kes elasid mäestikus, Lõunamaal ja madalikul.
10Nii läks Juuda kaananlaste vastu, kes elasid Hebronis; Hebroni nimi oli muiste Kirjat-Arba; ja nad lõid Seesaid, Ahimani ja Talmaid.11Sealt läks ta Debiri elanike vastu; Debiri nimi oli muiste Kirjat-Seefer.
12Ja Kaaleb ütles: "Kes Kirjat-Seeferit lööb ja selle vallutab, sellele ma annan naiseks oma tütre Aksa."
13Kui Otniel, Kaalebi noorema venna Kenase poeg, selle vallutas, siis ta andis oma tütre Aksa temale naiseks.
14Ja kui Aksa tuli, siis Otniel kehutas teda oma isalt põldu nõudma. Kui Aksa eesli seljast maha hüppas, küsis Kaaleb: "Mida sa soovid?"
15Ja ta vastas: "Anna mulle üks kingitus! Et sa mind oled andnud kuivale maale, siis anna mulle ka veeallikaid!" Ja Kaaleb andis temale ülemised allikad ja alumised allikad.16Ja Moosese äia, keenlase lapsed olid tulnud Palmidelinnast koos juudalastega Juuda kõrbe, mis on Aradi Negebis; nad läksid ja elasid sealse rahva hulgas.17Ja Juuda läks oma venna Siimeoniga ja nad lõid neid kaananlasi, kes elasid Sefatis, ja hävitasid linna sootuks; ja linnale pandi nimeks Horma.
18Ja Juuda vallutas Assa ja selle maa-ala, Askeloni ja selle maa-ala, Ekroni ja selle maa-ala.
19Issand oli Juudaga ja seetõttu ta vallutas mäestiku; aga ta ei suutnud ära ajada oru elanikke, sest neil olid raudsõjavankrid.
20Ja Kaalebile anti Hebron, nagu Mooses oli käskinud, ja tema ajas sealt ära kolm anaklast.
Iisraeli lapsed on pärimas tõotud maad, vallutades endale linnu ja külasid. Kirjeldatakse on suguharude ettevõtmisi ja saavutusi vaenlastega võideldes.
Teksti lugedes võime tõdeda, et rahva kollektiivne mälu on hämmastavalt lühike. Veel oli elus neid, kes kõrbes värisedes kuulsid Jumala häält ning nägid Tema hirmuäratavat auhiilgust. Aga nüüd on unustatud Jumala antud korraldus – hävitada kõik paganarahvad, mitte teha nendega lepinguid (vt 5Ms 7:1-5). Ainult Joosepi sugu talitas Luusi elanikega käsu kohaselt.
Miks andis Jumal käsu hävitada kaananlased sootuks? Ühest vastust sellele küsimusele anda on peaaegu võimatu, aga teades inimloomuse nõrkust patu kiusatusele (vt 2Ms 32 – kuldvasika juhtum), nõudis Jumal ahvatluste kõrvaldamist. Näeme, et seitsmest suguharust kuus (Manasse, Efraim, Sebulon, Aaser, Naftali ja ka Benjamin) ei täitnud neile antud käsku ja see sai neile tulevikus komistuskiviks.
Mida võime õppida sellest meie, tänapäeva kristlased? Elame ju keset meid ümbritsevat maailma. Oleme altid kõigile kiusatustele, mis ahvatlevad meid juba maast madalast. Kas peame kuulutama halastamatu sõja teisitimõtlejatele, meie usku-veendumisi mitte omaks võtnud “kaananlastele” ja hävitama nad sootuks? Või eralduma koos omasugustega kuhugi kõrvalisse paika, eemale teistest? Ei! “Teie olete maa sool, teie olete maailma valgus,” on oma järgijatele esitanud üleskutse Jeesus (vt Mt 5:13, 14). Ja seda soola ja valgust peame oma südames omama. Mitte ainult pühapäeviti, vaid iga päev ja iga hetk ning ammutama selleks jõudu Pühakirja lugedes.
Selle kommentaari autor: APÜ