Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 16:18-31
Simson ja Deliila18Kui Deliila nägi, et Simson oli temale avanud kogu oma südame, siis läkitas ta vilistite vürstidele teate, öeldes: "Tulge nüüd, sest ta on mulle avanud kogu oma südame!" Ja vilistite vürstid tulid ta juurde ning tõid raha kaasa.
19Ta uinutas Simsonit oma põlvedel ja kutsus ühe mehe, kes pügas tema seitse juuksekiharat; ta nõrgestas Simsonit ja selle jõud lahkus temast.
20Ja Deliila ütles: "Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!" Simson ärkas unest ja mõtles: "Ma lähen välja nagu ennegi ja raputan enese lahti!" Aga ta ei teadnud, et Issand oli temast lahkunud.
21Ja vilistid võtsid ta kinni ja torkasid tal silmad välja; ja nad viisid ta Assasse, aheldasid vaskahelatega ja ta pidi vangikojas jahvatama.
22Aga ta juuksed hakkasid jälle kasvama, pärast seda kui need olid pöetud.Simsoni surm23Ja vilistite vürstid kogunesid, et ohverdada suurt ohvrit oma jumalale Daagonile ja et olla rõõmsad, ja nad ütlesid: "Meie jumal on meie kätte andnud Simsoni, meie vaenlase."
24Kui rahvas teda nägi, siis nad kiitsid oma jumalat, sest nad ütlesid: "Meie jumal on meie kätte andnud meie vaenlase, meie maa laastaja, kes lõi meist paljud maha."
25Ja et nende süda oli rõõmus, siis nad ütlesid: "Kutsuge Simson, et ta meid lõbustaks!" Ja nad kutsusid Simsoni vangikojast ja ta tegi nalja nende ees; nad panid ta seisma sammaste vahele.
26Siis Simson ütles poisile, kes tal käest kinni hoidis: "Jäta mind, lase ma puudutan sambaid, millele hoone tugineb, et ma nende vastu saaksin nõjatuda!"
27Aga hoone oli täis mehi ja naisi, ja seal olid kõik vilistite vürstid; ja katusel oli Simsoni naljategemist vaatamas ligi kolm tuhat meest ja naist.
28Siis Simson hüüdis Issandat ja ütles: "Issand Jumal! Mõtle ometi minu peale ja tee mind tugevaks ainult veel selleks korraks, oh Jumal, et saaksin vilistitele ühe korraga kätte maksta oma mõlema silma eest!"
29Ja Simson haaras kinni kahest keskmisest sambast, millele hoone tugines, ja toetus neile, ühele parema ja teisele vasaku käega.
30Ja Simson ütles: "Surgu mu hing koos vilistitega!" Siis ta tõmbas enese võimsasti kummargile ja hoone langes vürstide ja kogu sees oleva rahva peale; ja nii oli surnuid, keda ta surres surmas, rohkem kui neid, keda ta oma elus oli surmanud.
31Siis tulid ta vennad ja kogu ta isa pere ja nad võtsid ta kaasa ning viisid ta Sora ja Estaoli vahele ja matsid ta seal tema isa Maanoahi hauda; ta oli Iisraelile kohut mõistnud kakskümmend aastat.
Naiseliku läbinägelikkusega oli Deliila veendunud, et Simson oli talle viimaks kogu tõe avaldanud (s 18). Senikaua kui Simson pidas ustavust Jumalale oma elu kõrgeimaks prioriteediks, sai Jumal teda kasutada. Kuid Deliilale tõe paljastamisega väljendab Simson oma tegudega mõtet, et naine on talle olulisem kui Jumalale ustavaks jäämine.
Tragöödia seisnes selles, et Simson ise ei suutnud hoomata oma valiku tõenäolisi tagajärgi. Kui väga kurvalt kõlavad sõnad ‘aga ta ei teadnud, et Issand oli temast lahkunud’ (s. 20). Ka meie võime vägagi kergesti jõuda välja sarnasesse olukorda, kui toetume pigem oma varasematele kogemustele Jumala tööst meie elus, kuid ei kõnni elavas suhtes oma Loojaga.
Deliila eesmärk oli saada rikkaks (s. 5, 18), viliste huvitab ainult sõjaline edu ning oma jumala austamine (s. 23, 24), kuid Simsoni eesmärk oli kasutada andi, mis talle oli antud, et viia täide Jumala tahet (s. 28). Hoolimata tõsiasjast, et ta teadis, et ta selle käigus oma elu kaotab, leidis ta endas veel viimast korda jõudu, et maha tõmmata templi tugisambad. On äärmiselt huvitav, et arheoloogid on üles kaevanud ühe vilistide templi varemed, mille kahe tugisamba alused on väga lähestikku kokku tõmmatud – just nii nagu juhtus nende sammastega siin tekstis.
Mitmes mõttes oli Simson vilistedele väga sarnane. Kuid tal oli vähemalt isiklik suhe Iisraeli Jumalaga, kelle suveräänsust ta tunnistas (s. 28). Usu läbi muudeti tema nõrkus tugevuseks ja Jumalal ei ole häbi olla kutsutud ka Simsoni Jumalaks, hoolimata Simsoni läbikukkumistest. Milline julgustus on see meile!
Selle kommentaari autor: Andrew Clark