Hirm ja andeksandmine ei tundu olevat üksteise kaaslased. Andeksandmine käib tavaliselt koos tänu, kergendustunde , isegi naeruga - aga andeksandmine koos hirmuga?
Ja siiski - kui meile hakkab selguma milline Jumal tegelikult on, siis muutub tema valmisolek meile andeks anda järjest hämmastavamaks. Tema ligiolus ei aita miski peita meie patusust ning seda kui väga oleme Jumala aust ilma. Seal mõistame patu ohtlikkust ning selle vältimise võimatust, samas mõistame ka Jumala imelist halastust mida me kuidagi ei saa ära teenida. Ja nii ei jää muud üle kui anda end täiesti selle imelise ja hirmutava paradoksi meelevalda, siis kui elu käib üle pea, siis kui otsime teed kuidas põgeneda kõigest.
Näeme, et nii on iga palveränduri teekond: sest ainuke põhjus jätkuvale Jumala otsimisele saab olla aimdus armust mida Ta ikkagi pakub. Sellepärast tõusevad palverändurid sammhaaval Jeruusalemma templi poole, selle kummardamise koha poole kus iga preestrite poolt tehtud liigutus kuulutab üksikisiku puudulikkust, aga iga sümbol räägib meile antud lootusest.
Meie jaoks, meie palveteekonnal tähendab enese Jumala tõotuste ja armu meelevalda andmine tõusmist kõrgemale eneseabist ning enesehaletsust. See tähendab võtta suurim risk: panna mängu kõik lootes vaid Jumala armastusele. Ja samaaegselt - ei ole see üldse mingi risk, sest tema armastust on ikka ja jälle nii kuulutatud kui demonstreeritud läbi ajaloo, prohvetite ja apostlite ning Kristuse koguduse kaudu. Kristlaste jaks on Kristus ülimuslikult see, kelles Jumala pühadus ning armastus saavad lepitatud. Ja seepärast ei ole ime et see kuues patukahetsuse psalm on saanud hüüdnimeks “pauliinlik pslam”.
Niikaua kui sa ei ole tegelikult mõistnud et Jumal annab sulle andeks, pead lihtsalt lootma et kunagi tuleb valgus, teades, et pimedaim tund on ikka just enne koitu ( s 5-7). Aga kui päike siis tõuseb, oma soojuses ja säras, siis tuleb ka paranemine ja uus lootus täidab meie vaimu. Kõik patt on võimalik andeks saada sest Jumala täiuslikku lunastustööd ei saa miski ületada.