Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilmutuse 2:1-7
Läkitus Efesose kogudusele1Efesose koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel:
2Ma tean su tegusid ja vaevanägemist ja kannatlikkust ning et sa ei või sallida kurjasid ning et sa oled läbi katsunud need, kes ütlevad end olevat apostlid, kuid ei ole seda, ning leidnud nad olevat valelikud.
3Sul on kannatlikkust ning sa oled talunud vaeva minu nime pärast ega ole ära väsinud.
4Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.
5Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt, kui sa ei paranda meelt.
6Seda sa teed siiski õigesti, et vihkad nikolaiitide tegusid, mida vihkan minagi.7Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele: Võitjale ma annan süüa elupuust, mis on Jumala paradiisis.
“Harjumus võib kergesti muutuda surmajaks” - ütles üks Samuel Becketti tegelaskujudest ( Vladimir - “Godo’t oodates”) - ning see võib osutuda tõeks ka kristlase elus. Ma ei taha öelda et iga harjumus on kahjulik: igapäevane piibliugemine, kommentaaride uurimine - see on abistav harjumus. Veelgi austusväärsem on jätkuvus, mida nimetame ustavuseks. see võib tähendada vastupanemist pilkamisele, jõu kuritarvitamisele või millelegi veelgi hullemale, võib olla Jeesusele ustavaks jäämine. Tänases tekstis tunnustatakse efeslasi nende vastupidamise eest ( s 2,3). See tunnustus peaks julgustama neid, kes nt töö juures peavad taluma jätkuvad “hammustamist”, või ustavaid lastetöö tegijaid, kes jätkavad oma tööd ilma suurema toeta, või neid kes on ustavad haigete külastamises.
Aga mitte igasugune kristlik jätkusuutlikkus ei ole tunnustatav. Väikegrupil või kodusel palvegrupil on oma eluiga mida ei ole hea kunstlikult pikendada, eriti kui tundub et Jumala Vaim on juba ammu sealt lahkunud. Eluliselt oluline on aga see, kas meie poolt tehtu on korda saadetud armastuses või mitte. Salmi 4 puhul nõustub enamik teolooge, et “esimene armastus” mida siin mainitakse viitab eelkõige usklike omavahelisele armastusele, armastusele üksteise vastu. Sellise armastuse olemasolu määrab koguduse eksisteerimise võime.
Ben Witherington tõstab esile, et efeslasi tunnustatakse ka nende õpetusliku puhtuse pärast ning selle eest et nad kindlameelselt tõrjuvad tagasi valeapostlid (s 2). ( Tegelikult ei ole keegi kindel kes täpselt need nikolaiidid olid - ilmselt üks selliseid valeõpetusi mis kestis täpselt niikaua kui neile pöörati avalikku tähelepanu). Õpetuslik libastumine võib olla äärmiselt ohtlik ning sellele vastu seismine ei ole enamasti populaarne. Samas aga ei ole taoline vastuseis hea mõjuga neile, kes seda teostavad: sest võib viia inimesed uhkuse sisse , või selleni et nad hakkavad enam tähelepanu pöörama sildistamisele kui reaalsele olukorrale. Pane tähele, et Efesose kogudust kutsutakse üles minema tagasi om esimeste, alustrajavate armastuse tegude juurde.
Just praktilise väljundi leidnud armastus suurendab samaaegselt ka meie armastuse võimet teiste vastu.
Selle kommentaari autor: Robert Pooley