Smürna ( tänapäeval Izmir) kogudus oleks olnud muidu üsna väike ning tähelepandamatu. Ja kui kristlased selles rikkas kaubalinnas olid vaesed, siis sellepärast, et olid vaesed enne kui kristlaseks said, või sellepärast et nad keeldusid ühinemast gildide süsteemiga mille aluseks oli paganlik ebajumalakummardamine. Taolised surveavaldused võtta omaks kellegi “vorm” selleks, et edasi pääseda - ei ole kadunud ka tänapäeval ning kristlastel tuleb jätkuvalt otsustada kuhumaani nad saavad teha kompromisse jäädes samas ka ustavaks Jeesusele ( vt s 10).
Mis puutub teistesse religioonidesse Smürnas - siis ilmselt olid juudid seal mõjuvõimas ning arvukas grupeering ( sünagoogi maaala on tohutu), kuid nende privileegid roomlaste valitsemise all olid ebakindlad.
“Saatana sünagoog” ( s 9) sisaldab eneses anti-semiitlikku keelekasutust. Võis olla, et kohalikud juudid püüdsid end distantseerida sellest, mida pidasid messiaanlikuks sektiks milles nähti takistust koostööle roomlastega. Keiser Domitianus kiusas ühtemoodi taga nii juute kui kristlasi ning kogu tema valitsemine muutus kiirelt türanniaks - seega ei saanud selline suhtumine juute pikas perspektiivis tegelikult eriti kaitsta.
Varakogudust ähavardavat tagakiusu ei tohiks kuidagi alahinnata. “Kümme päeva” mida tekstis mainitakse ei ole ilmselt sõnasõnaline ettekuulutus, vaid viide sellele, et kannatus saab olema limiteeritud ja lühiajaline. Ja siis? Smürna linna sümbol oli loorberipärg, nagu on leitud tolleaegsete müntide pealt - kas seetõttu et seal peeti iidseid mänge või et see oli kuulsa Homerose sünnipaik. Ja nii antakse ka põlatud ja halvakspandud krislastele nende oma kodaniku uhkuse ja linnaidentiteedi tunnus: elupärg. Kui AD 96 keiser Domitianus viimaks kukutati, ei lubatud talle isegi korralikku matuseteenistust korraldada, tema nimi aga kustutati kõikidelt avalikelt hoonetelt. “Esimesed saavad viimseiks ja viimsed esimesteks”.
Jumala kohtuotsus on see mis loeb ja maine karjäär või kiitus ei oma siin tähendust.