Taas kord on ohus koguduse puhtus. Nägemus Kristusest kui kohtumõistjast, kes hoiab käes kaheteralist mõõka ei viita mitte lihtsalt karistusele. Mõõk sümboliseerib enamasti Jumala Sõna, mis toob selguse sinna kus on segadus; kindluse sinna kus toimub sihitu triivimine, ja kui me seda vajame siis ka karmi manitsuse. Pergamoni linn oli täis kiusatusi ning oht õigelt kursilt ära triivida oli pidevalt olemas. 13.salm viitab Pergamoni akropolisele, mis kõrgus üle linna ning milles asus altar “päästja” Zeusile. Sellises keskkonnas kogetud tagakiusamises ei olnud mõned siiski salanud Jeesust ning pidi surema märtritena ( Antipase “tunnistajaks” nimetamine).‘
Kuid kiri ei räägi ainuüksi vaprast vastupanust. Bileami õpetuse järgimine tõi kaasa mitmetele Iisraeli rahva liikmetele füüsilise ja vaimse hooramise ning viimaks ka surma. Võibolla oli nende keskel üksikisikuid kes jutlustasid üldiste tõekspidamistega kaasaminemise poolt; võibolla olid kuidagi asjasse segatud need tundmatud nikolaiidid, püüdes sel viisil vaenulikus õhkkonnas kuidagi ellu jääda. Paljud tunnustatud piibliõpetlased on arvanud neid kuuluvat gnostikute hulka - kes kuulutasid et see mis sünnib ihuga ei oma mingit tähtsust ega mõju tõeliselt “vaimuliku” inimese igavikulise staatuse suhtes.
Aga just seal kus parasjagu valitsev kultuur väidab et “sellel ei ole mingit tähtsust” näiteks religioossusesse või seksuaalkäitumisse puutuvas - seal on inimestele ka vastuvõetamatud teravad manitsused või mõte mingitest kindlatest piiridest. Ja kui meie kristlus ei ole palju enamat kui valitud vabaaja veetmise viis - siis pole meil tõe teemal tegelikult eriti palju kaasa rääkida.
Viimastes salmides öeldakse, et võitjate tasuks saab olema vaimulik “manna”, tõeliselt rahuldust toov roog mis terava kontrastina eristub paganate pidusöökidel pakutavast. Valget kivi millele on peidetud nimi, on püütud selgitada mitmel viisil - üks variantidest et see või tähendada individuaalset kutset palju suuremale, taevasele pidusöögile.