Need salmid on täis imelist piltlikku väjendust, mis räägib ka meie tänapäeva olukorra vastu Jumala rahvana. Ülistus voolab otsekui lainetena meist üle, ‘halleluja’-hüüdudest saadetuna. See sõna on tuletatud kahest heebrea keelsest sõnast, mis tähendavad ‘ülistage Issandat’. Seda on siinkohal kasutatud neli korda, kusjuures mitte kusagil mujal Uues Testamendis. Antud lõik kirjeldab võidu tähistamist Paabeli üle, millele siin viidatakse kui ‘suurele hoorale’ - mis on sümboliks ja võrdpildiks kõigele, mis seab ennast opositsiooni Jumala valitsusega ja hävitab kõike, mis on hea.

See on kõik väga põnev, kuid siin on peidus ka väljakutse. Selles kirjakohas ei ole mingeid halli või tumeda/heleda varjundeid - ainult täielik kurjus, millele vastandub täiuslikult õiglane Jumal; kurjus, mida selle loomuse ja isepäisuse tõttu Jumal ei saa tolereerida. Ometi kui tihti lubame me oma eludes nendel ‘hallidel aladel’ siiski püsima jääda, unustades, et Jumal on meid kutsunud olema püha rahvas?1 Patt ei ole hästi vastuvõetud sõna meie ühiskonnas ja kuigi meil on võibolla vaja õigeid väljendusviise leida, et teistele seletada, mida me selle all silmas peame, on see siiski niivõrd jõle ja hävitust külvav, et ainus viis kuidas selle võimuga meie elude üle toime võime tulla, on läbi Jeesuse ristisurma ja ülestõusmise väe.

Selles kirjakohas on ka väga palju lootust, kuna meile tuletatakse siinkohal meelde võtmetegur meie pühaduse jaoks. Me läheme pulma, kuna meie olemegi pruut - ja me saame laitmatud olema2. See ei ole mitte individualistlik kristlus, vaid see on kirjeldus hellast armastuse suhtest Jumala ja Tema rahva vahel, kus kõik, vaatamata oma taustale või olukorrale kas siis ‘väikesed või suured’ (s. 5), saavad samamoodi osaleda. Me kuulume Tema juurde - see on meie identiteet ja meie turvalisus ning see on ka meie pühaduse allikas. Kuid siiski on ka meil tööd, mida teha 3, et endid pulma jaoks valmistada (s. 7) läbi pühade õigete seadmiste ja ustava tunnistuse andmise.