Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilmutuse 19:11-21
Nägemus ratsanikust valgel hobusel11Ma nägin taeva olevat avatud, ning ennäe: valge hobune! Selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline ning tema mõistab kohut ja sõdib õiguses.
12Tema silmad olid nagu tuleleek ning ta peas oli palju peaehteid. Neile oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui tema ise.
13Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi - Jumala Sõna.14Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas, üll valge puhas peenlinane.
15Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt.
16Ja temal oli tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi "Kuningate Kuningas ja isandate Issand". 17Ma nägin üht inglit seisvat päikeses ning see hüüdis suure häälega kõigile keset taevast lendavaile lindudele: "Tulge, lennake kokku Jumala suurele söömaajale,
18et te saaksite süüa kuningate liha ja sõjapealike liha ja vägevate liha ning hobuste ja nende seljas istujate liha ning kõigi vabade ja orjade ning pisikeste ja suurte liha!"19Ma nägin metsalist ja ilmamaa kuningaid ja nende väehulki kogunevat sõda pidama temaga, kes istus valge hobuse seljas, ning tema väehulgaga.
20Ja metsaline võeti vangi ning koos temaga valeprohvet, kes tema ees oli teinud tunnustähti, millega ta eksitas neid, kes olid võtnud endale metsalise märgi ja kummardanud tema kuju. Nad mõlemad visati elusalt tulejärve, mis põleb väävlis.
21Teised tapeti mõõgaga, mis välkus selle suust, kes istus hobuse seljas. Ja kõigi lindude kõhud said täis nende lihast.
Täna on taevas ise meie ees avanenud ning näeme võrratut, aukartustäratavavat Jeesust ratsutamas valge hobuse seljas, mis on võidu sümbol. Enamik kommentaatoreist nõustuvad, et salmid 11-16 kirjeldavad Kristuse tagasitulekut, kõigi asjade viimset lõpuleviimist. Milline on aga kirjeldus Jeesusest, kes sel sündida laseb! Johannes kasutab Vana Testamendi keelt, kirjeldades sõdur-Messiat (Js 63:1–6 ), kes on tulnud pigem õiglust jalule seadma kui sõjalises konfliktis osalema. Fakt, et Tema rüü on juba verine viitab sellele, et veri kuulub talle endale, mitte neile, keda ta võitma on tulnud. Tema vere valamine sümboliseerib juba sooritatud võitu. Fakt, et mõõk tuleb välja tema suust (Js 11:4 ), selle käes hoidmise asemel, ei ole samuti kooskõlas võitluspiltidega. Jeesus vallutab tõe - oma sõna - väega. See meenutab meile, et ei pea kunagi võitlema maailma relvadega "argumentide purustamiseks" evangeeliumi kuulutades (2 Kr 10:3–5 ).
Mitmed kroonid Jeesuse peas viitavad suveräänsusele, mis on juba Tema oma; põlevad silmad pühadusele ning nägemusele. Ta kannab nimesid Ustav ja Tõeline, Jumala Sõna (Jh 1:1; 1 Jh 1:1), Kuningate Kuningas ja Isandate Issand. Samas on tema nimi nii suur, et on veel üks nimi, mida teab ainult Tema. Tol ajal olid nimed väga tähtsad, sest need väljendasid inimese iseloomu ning Jumalate nimede teadmine tähendas nende väe jagamist teadjatega. Ta annab meile väe elamiseks, kuid jääb samas seletamatuks.
Kas oleme oma rutiinset elu elades kaotanud arusaama täiuslikust aukartustäratavast Jeesusest? Mõnikord on meie Jumal liiga väike! Kas meil on maskott-Jeesus, keda kanname taskus raskete aegade tarvis? Või hoiame tänaseid kirjeldusi lugedes oma hinge kinni suures imestuses ning tahame elada teisiti?
Selle kommentaari autor: Fran Beckett