Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 56
Lootuse palve1Laulujuhatajale: viisil "Kauge tamme tuvi"; Taaveti mõistulaul ajast, kui vilistid võtsid ta kinni Gatis.
2Ole mulle armuline, Jumal, sest inimesed tahavad mind rünnata, ühtelugu kipuvad sõjamehed mu kallale!
3Mu varitsejad püüavad mind rünnata kogu päeva, sest palju on neid, kes mu vastu kõrgilt sõdivad.
4Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma sinu peale,
5Jumala peale, kelle sõna ma kiidan. Ma loodan Jumala peale, ei ma karda. Mida võibki lihane inimene mulle teha?
6Kogu päeva nad moonutavad mu sõnu, kõik nende mõtted minu kohta sihivad kurjale.
7Nad tulevad kokku ja luuravad ning jälgivad mu samme, sest nad varitsevad mu hinge.
8Kas peaks neil olema pääsemist oma nurjatusega? Vihaga tõuka maha rahvad, oh Jumal!
9Minu pagulaspäevad olid sa ära lugenud; pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?
10Kord peavad taganema mu vaenlased sel päeval, mil ma hüüan; seda ma tean, sest Jumal on minu poolt.
11Jumala sõna ma kiidan, Issanda sõna ma kiidan.
12Jumala peale ma loodan, ei ma karda; mida võibki mulle teha inimene?
13Jumal, minu peal on tõotused, mis ma sinule andsin; ma tasun sulle tänuohvrid.
14Sest sa kiskusid välja mu hinge surmast, mu jalad libisemisest, et ma kõnniksin Jumala ees eluvalguses.
Taavet on seda psalmi kirjutades vangistuses. Vilistid on ta kinni võnud ning tal ei ole mingit kindlust, et ta sellest eluga pääseb. Ta jagab oma kogemust paljudega, kes on pantvangi võetud või sõjavangiks langenud ning kardavad, et ei näe enam kunagi oma armsamaid. Ta oma oma olukorra ohtudest väga teadlik. Taavetil tuleb olla ettevaatlik oma sõnade ja vastuste suhtes. Üks enesekontrolli kaotamise hetk võib saada viimaseks. Võime teda ette kujutada psalmi koostamas, tõenäoliselt kasutas ta seda muusikalise palvena oma kongis ülistamiseks.
Nendes sõnades on peidus hämmastav rahu. Taavetil ei ole illusiooni, ta teab, et väljavaated on nutused ning tal in hirm. Siiski on tema usaldus Jumala vastu tugevam, kui hirm vangistajate ees. Ta muudab oma usalduse psalmi refrääniks (s 4,10), mille laulmine suurendab ta kindlust. Sest kui Taavet kardab, usaldab ta Jumalat ning hirm lahkub. Ta asetab olukorra igavikulisse perspektiivi ning meenutab, et kui Jumal on kohal, ei suuda surelik inimene talle midagi teha.
Taaveti jaoks on Jumal suur päästja (s13). Kuid tema päästmine on eesmärgiga: et tema vaenlased minema läheksid (s9) ning Taavet võiks jätkata Jumala ees kõndimist ning selle tegemist, mida temalt oodatakse. Jumalal on ka edaspidised plaanid tema jaoks. Taavet seisab surmaga silmitsi, kuid tema kindlus püsib Jumalas. Palvetame, et meie endi tumedaimatel hetkedel kannaks see sama kindlus meid läbi.